Laupäev, 23. november 2013

Home Sweet HOME

Kodus
 
Reis selleks korraks läbi ja on uskumatult hea olla tagasi mõnusalt jahedas Eestimaa sügises.
Kindlasti Riho ja Martin selles osas minu entusiasmi ei jaga ja pigem valiksid nemad Aasia, kuid mina ootasin juba viimasel nädalal ainiti jahedat ja natukene sombust sügiskliimat.
 
Blogipidamine ise aga oli suht koht ootustele vaevaline. Esiteks jooksime päev läbi palavas ringi ja vaatasime võimalkult palju vaatamisväärsusi ja seega õhtuks polnud enam ma kõige teravam pliiats pliiatsikarbis ja kindlasti häiris kogu blogi kirjutamist ka vaevaline internet. Ühendust oli igas kõrvaltänavas, kuid ka kõige uhkema hotelli internet oli Eestiga võrreldes üliaeglane.Seega Vietnamist jäi blogi väga tühjaks, kuid kui kellegil huvi, siis võin silmast silma rääkida Vietnamist pikemalt.
 
Reisisoovituseks aga peale praegust ja eelnevaid Aasia reise julgen taaskord väita, et parim koht kagu-aasia riikidest puhkamiseks on Tai. Tai sobib algajale ja sobib kogenud reisimehele, keeleoskajale ja "keeletule", jõukamale ja väiksema rahakotiga reisijale. Kindlasti on igas riigis oma pärlid ja kuna riigid on suured, siis lühiajalisel külastusel kõikjale niikuinii ei jõua.
 
 
 
 
 

Teisipäev, 19. november 2013

Saigon-Ho Chi Minch City

Esimesed muljed Vietnmist

Niisiis jupp aega olnud vaikus eetris. Probleemiks kujunes Vietnami interneti kiirus ja leviala.
Saabusime Saigoni hilisõhtul kui terve linn oli tuledesäras. Ahjaa vanasti oli linna nimeks Saigon, mis siis tänaseks päevaks on muutunud Ho Cgi Minh Cityks, kuid minu jaoks on Saigon kuidagi kergem ja ka enamus kohalikust rahvast kutsub samuti Saigoniks. Muudatus toimus 1976 aastal ja tegu siis Vietnami suurima linnaga kus circa 9 miljonit inimest.

Bui Vien
Niisiis saabusime hilisõhtul ja esimese asjana uues linnas otsustasime soetada öömaja. Kindlasti erineb Saigon nii Phnom Pehnist kui ka Bangkokist. Seadime oma sammud Bui Vienile, mis siis seljakotirändurite peamine ja odavaim ööbimistänav. Hotelle, Hostelle ja külaistemaju oli meeletult. Tegelikult kõik majad tänaval pakkusid ööbimist. Oma ülesehituselt on siis hotellid üksteise kõrval, suht kitsad majad ja ka 4-10 korruselised. Alumisel korrusel toimetab tavaliselt söögikoht või pood ja siis ülemised korrused on ööbimiseks. Eks siin on ilusamaid ja koledamaid ja odavamaid ja kallemaid hotelle. Mis oli muidugi hämmastav, et esimesed ca 6-8 hotelli olid kõik täis. Jõudes kõrvaltänavatesse, siis oli ka vabu tube ja hakkas üles-alla pendeldamine. Kuna hinnad tundusid odavad, siis pidime ikka kauba üle vaatama, ennem kui sisse julgesime asuda. Toad ei olnud ükski halvad aga no eeldasime ikka et 15 USD eest saame Hiltoni. Lõpuks rännates aga kuskil kõrvaltänavas pidas meid kinni Miss.Thu. Sellinne 50ndates Vietnami naisterahvas, kes võttis meid sõna otseses mõttes käest kinni ja vedas meid oma kitsa hotelli viimasele, viiendale korrusele ja näitas tuba ja tegi vaieldamatult selgeks, et tegu on hea toaga ja me tegelikult ei pea üldse siin toas päeval olema ja võime vaid ööseks siia tulla vaid. No tegelikult ei olnud see tuba ka üldse hull ja tädi oli ka lõppude lõpuks igati sõbralik ja pigem hoolitsev.
Niisiis "kodu" olemas läksime linnaga tutvuma ja sööki tegema. Leidsime ühe toreda söögikoha ja võtsime tänava ääres istet. Kindlasti oli see ka viga, sest tänavakaubitsejad külastasid meid üksteisevõidu: alustades puuviljadest lõpetades massaaziga ja Riho jäigi ohvriks, kuna ei öelnud konkreetselt massazöörile ära ja massazöör lasi kätel käia nii, et kõik tänaval kuulsid kuidas Rihol kondid söögilaua taga ragisesid. Kuna aga Riho ei olnud peale massaazi nõus niipalju maksma kui härra soovis, siis lõpuks jäi härra meie lauda õlut jooma, mille lasi tuua Riho raha eest kui nägi, et oma sovitud raha ei saa. Õlu lõpetatud, jättis mejega hüvasti ja läks järgmist turisti kiusama. Selle õhtusöögi jooksul käis küll meie lauast läbi meeletult igasuguseid müügimehi ja müüginaisi.

Kõhud täis, jalutasime veel natuke ümbritsevates kitsastes "urgudes" ja tutvusime kohalike elutingimustega ja kobisime koju ära.

Järgmine päev võtsime plaaniks tutvuda natukene Saigoni vaatamisväärsustega. Miss Thu joonistas meile Saigoni kaarti punaseks kohustuslikest asjadest ja näits suuna kätte. Tee peale jäid Notre Dame kirik, Ooperi teater, sõjamuuseum, Bitexco tower-Vietnami kõrgeim hoone ja päeva lõpetasime loomaaias. Päeval saime ka natukene vihma.
Vaatamisväärsustest midagi väga eriskummalist pole ja kostitame pigem jutu asemel pildimaterjaliga.
Loomaaed on aga kindlasti viimane koht kuhu Saigonis minna, sest Elistvere loomapark on ka kordi huvitavam kui tühjad puurid Saigoni loomaaias.

Õhtul koduteel aga kohtusime ühe eestlasega, kes juba aastast 1999 Saigonis resideerunud ja tegime õhtusöögi India restoranis. Järgmiseks päevaks planeerisime reisu rannalinna Wung Tau-sse.


Hindadest ka:
Õhtusöök: ca 3-4EUR
Hotell: alates 3EUR/öö
Takso: 15 minsa liikumist-3-4km: ca3EUR
Haribo kummikommid: 2EUR (Eestis 1 EUR)
Kingade puhastus: ca 2-4EUR
Võileib tänaval: 0,5EUR
Puuviljad: ca 0,75EUR/taldrik
Coca 0,39l: 0,25EUR
Õlu kohalik 0,5l: 0,35EUR
Pizza 23cm: 4EUR
Beefsteak: 4,5EUR
Nuudlisupid: 1 EUR
Takso kesklinnast lennujaama: 5,3EUR
Buss kesklinnast lennujaama: 0,17 EUR
Üldiselt eestlase rahakotile päris soodne koht.

























Neljapäev, 14. november 2013

Vietnam


Sotsialistlik Vietnam

 

Täna hommikul siis asutasime end teele Vietnami poole. Bussi väljumisaeg oli kl.14 kuid kuna hommikul aega rohkem siis jalutasime lihtsalt mööda Phnom Pehni jõge bussijaamani. Bussijaama jõudsime kl 12.30 aegu ja siis kamandati meid juba bussi peale ära ja kl 13 startis kella 14ne buss HoChiMinchi poole. Esimesed tund aega oli igati okei, kuniks jõudsime jõe äärde. Selgus, et jõgi nii suur ja lai, et üle saab vaid praamiga. Buss veeres siis praamile koos muude liikurvahenditega ja praamisõit teisele kaldale kestis ca 20 minutit. Edasine tee kulges kuni piirini samuti rahulikult ja siis tuli piiriületuskoht. Esmalt kobisime bussist maha ja läksime Kambodza piirile, kus andsime jälle näpujäljed ja edasi lonkisime Vietnami piiri poole.

Vietnami piirile jõudes korjas meie bussijuht kõikide reisijate passid koku ja läks ise ees piirile sisse ja meie kõik hanereas tema järel. Arvan, et Vietnami piir on üks imelikumaid mida ületanud olen.

Passid ära antud vaatasime suu ammuli, et mida edasi teha. Tegu oli suht kaosega, kuid rahuliku kaosega. Inimesed istusid ja seisid  siin ja seal ja vahepeal passilauas keegi karjus kellegi nime. Nagu siis selgus, esimene passikontroll kontrollis passe ja pass kontrollitud lendas see üle käe ja suht suvalt passikontrolli luugile, kus selle võttis järgmine kodanik ja kes üritas siis selle valge inimese nime kokku veerida ja karus seda kõva häälega üle saali. Nimi kuuldud võtsime passi ja vaatasime juhmi näoga edasi, et mida teha, kuid juba viipas kolmas tegelane, et minge aga piirist üle. Lonkisime siis järgmisest putkast läbi ja keegi isegi ei huvitunud, et kas minul pass on ja kas ka passis pilt on. Lonkisime, siis piirist üle ja piirihoone uksest välja kui hõikas keegi Vietnami ohvitser-piirivalvur ja soovis passi näha. Passis vaatas ta ka vaid seda kohta kus oli viisa.

Seega selles piiris küll kedagi väga ei huvitanud, et kes me oleme ja kas meie üldse oleme õiged isikud. Kõik toimus suht slliselt ligadi logadi, kuid nüüd me oleme Sotsialistlikus Vietnami vabariigis ja vaatame, mis sel riigil meile pakkuda on.

Esmane nägemus on kindlasti see, et rollereid on tänavatel oluliselt rohkem kui seda oli Kambodza poolel, kuigi juba Kambodzas tundus neid liiga palju olevat.

Kolmapäev, 13. november 2013

Phnom Pehn


Phnom Pehn


Niisiis hommikul tegime endale Vietnami viisa ära ja sebisime ka bussipileti HoChiMinchi. Tegime viimased söögid veel koduses eesti baaris ja jooksime ära bussile. Koos meie lahkumisega saabus Sihanoukville vihmJ. Buss oli meil 16 kohaline ja bussis isegi peaaegu toimimatu WiFi. Mina otsustasin magada. Vahemaa Sihanoukville ja Phnom Pehni vahel on 200km kuid buss sõitis seda vahemaad  natuke üle 5 tunni. Tee oli küll suht sirge kuid jube künklik. Phnom Pehnile lähenedes ääristasid maanteid meeletut tehaste kompleksid ja kuigi kohalik aeg oli 18 juba, siis tehase transport vooris inimestega tehase poole.
 
Prügimäed tehaste ees.
Rahvaveokid ootamas tehase ees.
Veel üks tehas.
Tehase rahvaveok-ca 100 inimest koormaks.
Tehas.
Kes veel ei tea siis Kambodzasse on koondunud enamus Aasia tootmisest: Nike, Levis, Puma ja muud riidebrändid plus kõiksugu muud tootmine, sest tööjõud on siin odav. Tehase tööline saab kuus 60USD palka-see on ca 50EUR. Politsei saab näiteks 100USD palka(ca 75EUR/kuus). Seega jah, kuidas need inimesed siin ära elavad seda Eesti inimese loogika kahjuks ei suuda aru saada.
Samuti jäi juba esimestel meetritel silma väga palju tänavainimesi ja kerjusi, mida olen näinud vaid seni Filipiinidel ja ka seal tundus neid Phnom Pehni kõrval vähem olevat.

Nüüd siis hotellis ja lhme õhtusöögile. Homme plaan vaadata kuninga lossi ja genotsiidi muuseumit. Kui ajaliselt saame oma asjadega normaalsel ajal valmis, siis põgeneme siit veel homme õhtul Saigoni.

Esmaspäev, 11. november 2013

Time out


Puhkus….

Viimased päevad oleme suht napisõnalised olnud blogiga. Ei, pole muresid, pigem kõik on hetkel liiga mõnud ja chill, et viitsiks kulutada aega kirutamisele.

 

Eilse päeva vedelesime lihtsalt „kodus“-hotellis, basseinis, rannas ja ei teinud mitte midagi peale puhkamise, sest tegelikult puhkuse esimesest päevast saadik oleme iga hommik ärganud vara või jooksnud jalad rakku. Eile õhtupoole aga viisid Aili, Reiko, Katrin meid õhtustama Khmeride söögikohta, kuhu tavaline valge inimene ei satu eriti, kui just pole selliseid häid giide nagu meil õnnestus leida. Söögilaud oli lookas: kala, kana, krevetid, riis ja kohalik õlu. Sõime ja sõime, nii, et kõhud punnis. Söök oli tõesti väga hea ja samas ka odav: 4USD nägu. Kui muidugi üle köögi ukse sai vaadatud, siis ei oleks küll siia sööma tulnud aga no nagu näha oli siis köögi sisustus tegelikult ei oma ikka söögi maitsele mingit mõju, pigem ikka toiduaine värskus ja hea kokakunst. Peale sööki sai veel käidud kohalikus eestlaste baaris ja mõnele kohalikule paar mängu piljardis pähe tehtud ja siis ära magama.

 
Koh Song Sa

 
 
Mangroovi jõgi
 
 


Täna, 11.11.2013. alustasime hommikul jälle varakult ja täna oli plaanis paadireis Koh Rongi saarele ja seda ümbritsevatele saartele. Sadamas ootas meid kolmetekiline peolaev Sun. Kokku oli laeval ca 30 inimest, kellest 8 suisa eestlased. Alguses kulgesime tund aega mööda sinavat vett, kuni võtsime vaikse koha sisse kohaliku saarekese lahes, et snorgeldada, ujuda ja kala püüda. Tunnikene puhkust, siis pakuti lõunasööki ja sõit jätkus Koh Rong Samloemile. Koh Rongi Samloemi näol oli tegu küll ehtsa postkaardiga: helesinine vesi, valge liiv, mõned palmid ja muud puud ääristamas rannariba. Ujusime seal ca tunnike ja siis viidi meid dzungliretkele: natuke liaane, natuke metsa ja tihnikut ja siis mangroovi jõgi, kust jalutasimepikki  läbi ja siis veel natukene ujumist rannas ja kell 15 tagasi laevale ja sõit maa poole. Kes aga soovis sai jääda aga saarele EcoVillagesi. Eestlastest 3 jäid ka saarele õdusat õhtut ja planktoneid nautima. Kuna tegu Eco külaga, siis seniks kui on väljas valgust on ka tegemist, kuna elekter otseselt saarel puudub, siis kella kuuest on seal pilkane pimedus juba ja peamine põhjus, miks inimesed jäävadki sinna on sinakas plankton, mida on näha pimedas merevees helendamas.

 

Tagasiteel aga muutuski laev peolaevaks. Kõigepealt joodeti kõikidele sisse üks tervitusnaps ja sellele järgnes õlle võidujoomine. Võidujoomine aga seisnes selles, et juua said need ja tasuta, kes suutsid juua ära kannutäie õlut läbi snorgeldamistoru ühe sõõmuga ja kui ei suutnud ära juua, siis pidi kannutäie ise kinni maksma. Meie eestlaste kambast üritas seda teha vaid Martin kuid ka temal puudus õllesoolikas. Kõige rohkem suutis ära juua üks kodanik ja seda 11 kannutäit ühe sõõmuga ja järjest.  Lisaks siis tants ja trall ja hea muusika, kes viitsis sellest osa võtta. Meie sukeldusima ga alumisele tekila ja arutasime reisimuljeid kaasmaalastega.
 
Video coming soon: Martin drinking beer:)
Kuna kohalik server ei võimalda youtubet avada, siis hetkel kahjuks videot ülesse laadida ei saa aga tulge mõne päeva pärast tagasi:)

 Homme üritame teha endale ikka Vietnami viisad ja kimada ära Phnom Pehni ja sealt edasi siis Vietnami. Alguses oli meil hirm, et keeristorm tabab ka Vietnamit aga õnneks läks see lõuna Vietnamist mööda ja seal ilm on ilus.

Pühapäev, 10. november 2013

Skorpion baaris

Sellised elukad siis rahmeldavad siin ringi.
Minu käega võrdlus
 
 
 
 

Laupäev, 9. november 2013

Sihanoukville


Laupäev…

Täna pikka juttu ajada ei viitsi. Hommikul rentisime endale rollerid ja toredad kohalikud eestlased Aili ja Raigo kulutasid oma väärtusliku päeva ja tutvustasid Sihanoukville parimaid kohti. Mina olen täiesti ära põlenud, ülejäänud on natuke tugevama nahaga ja täitsa elus. Igatahes oli väga vahva ja toimekas päev. Suured tänud kõigile, kes on viitsinud meid siin välja kannatada!

Nüüd aga vaadke pilteJ Ehk homme rohkem viitsimist midagi kirjutada kui põletus elada laseb.

Meie giid Aili ja taustaks Sihanoukville!
Martin lubas Budhaks hakata....õigem vist oleks ka:)
Vaeste linnaosa.
Vaeste linnaosa 2.
Meie Hondad ja Suzuki
Tagasihoidlik parkla
Reiko Itaalia ja Ameerika kaunitaride vahel.
Kõrvaltänava Rolls.

Sellinne sild....ühe mehe tellitud, ühe mehe poolt lastud ehitada, et lihtsamini koju pääseks ja Tartus ehitame ja remondime sildu aastaid ja ka siis ei muutu need selliseks!
Monkey family
See krunt maksab 250000USD, kahjuks jäite hiljaks...MÜÜDUD 
Cafe Amigo & sini-must-valge
Must Visit place in Sihanoukville!
 
 
MU!