Angkori templid

Angkor Wat, Ta Prohm ja teised templid.

Angkori külastus pass

Alustasime oma päeva kl 5 hommikul sõiduga Angkori Wati templisse vaatama päikesetõusu. Tuk Tuk võttis meid peale ja sõidutas templi väravatesse piletikassasse, kus tehti meist pildid ja väljastati 3 päevane pääse templi aladele ja sõitsime sisse templite aladele. Kell oli hommikul 5 läbi mõned minutid ja rahvast vooris rohkem kui oleks ette suutnud kujutada-autod, bussid ja tuk-tukid lihtsalt tulid ja tulid ja tulid. Meenus seoses sellega kunagine Eesti mängufilm Keskea Rõõmud, kus inimesed sõitsid imearsti juurde. Kui meie kohale jõudsime, siis oli Angkori peasissekäiguäärse järve ääres sellinne rahvamass nagu rahvuslaulupeol, kõikidel kaamerad käes ja ootamas päikesetõusu. Üritasime ka ise koha leida ja jäime ootama oodatud päikesetõusu. Esialgu oli kõik päris pime ja kaugelt oli aimatav vaid templi tornid kujutisena ja siis hakkas toimuma värvidemäng: punane, oranz, kollane, valge jne jne. Vaieldamatult oli see päikesetõus omaette vaatamisväärsus, kuidas pimedast kerkisid esile tornid ja seejärel terve tempel. Ilmselgelt oli see üks väheseid hetki kui ma tundisn puudust korralikust fototehnikast, sest seda pilti kahjuks „seebikarp“ edasi anda ei suuda, mida enda silm koges sel hetkel.

 

Seega ca poole tunniga oli päike tõusnud ja templid juba täis päevavalguse käes ja nii me alustasime oma retki. Ei ole ma jõudnud vaatama Giza püramiide kuid need mastaabid, mis siin ilmnesid olid meeletud. Esialgu sai õhinaga igast detailist pilte tehtud ja seda iga nurga all, sest on tõsiselt paeluv, mida on mungad suutnud teha lühikese ajaga, kuid hiljem lihtsalt ei jõudnud enam, kuna huvitavaid detaile ja nüansse oli lihtsalt meeletult palju.

Olin juba algselt teadlik templite suurest hulgast, kuid ei arvestanud siiski nende nii suure arvukusega. Ühe templi järel oli teine ja teisele järgnes kolmas jne jne jne. Seega tänase päevaga suutsime läbi käia ehk ca 10 erinevat templit.. Rohkema jaoks lihtsalt polnud meil enam ei jõudu ega ka viitsimist ja jätkame homme, sest ka füüsiliselt olid templid väsitavad, kuna trepid olid väga kõrgete astmetega ja suht püstloodis, et tihti tuli käed appi võtta, et ennast ülesse vinnata.

Templid on tõsiselt suured ja samuti tekib imestus kuidas omal ajal seda suudeti vaid inimjõu abiga ehitada, sest on näha, et kiviblokid on suured ja rasked ja see kõik kõrgustesse vinnata… Neist kümnest järjestikust templist oli parimas seisus kindlasti Angkor Wat ent meile endile kõige huvitavam ehk Ta Prohm tempel, mis ka oma tuntuse saanud Tomb Rideri filmist ja kus hetkel toimub suurim restaureerimine.

Mis aga templite juures ajas lõpuks suisa vihale oli selle liigne kommertslikus. Turistides nähakse suurt ja paksu rahahunnikut, mis iga hinna eest tuleb ära võtta. Igal sammul oli kuulda kuidas keegi tuleb ja küsib ükskõik mille eest: One Dollar. Kui natukene hakata aga hindu arvestama ümber teistesse valuutadesse, siis selgub, et sellise vaese riigi peamise atraktsiooni juures röövitakse turisti enim. Esimese hooga on kõik väga abivalmid ja jooksevad kõik templi töötajad appi pilti tegema, näitavad kust saab trepist ülesse ja kust alla ja kus on parimad vaatekohad ja siis kui nende väike abi on kätte saadud, tuleb vastuseks: brat, dai one dollar või andke palun jootraha. Lõpuks me lihtsalt eirasime igat vähimatki abi pakkumist ja tegi nalja kuidas ükskõik kuhu ka pead ei keerand tuli vaid üks lause: one dollar. Nagu ka nende lausest saab välja lugeda, siis on venelased nendele väga suur sihtgrupp, sest kõik hädavajaliku nad suutsid ära rääkida ka vene keeles. Mis aga oli kurb vaadata, kuidas väikesed lapsed 7-9 aastased üritavad igal võimalikul moel midagi maha müüa, põhjendades, et neil on vaja kooliraha. Nad suudavad manada endale ette sellise näo, et vaid väga südametu inimene ei osta neilt midagi.
Link: http://www.youtube.com/watch?v=gZ0Ui6rxnHIi
Ja kindlasti ka Angkor Wati juures jätkub räpasus

Sellised esialgsed emotsioonid, homme on uus päev ja uued templid, eks ole näha, mida üllatavat me sealt näeme. Täna oleme juba isegi ennast ületanud ja ülejäänud päeva võtame vabalt basseini ääres päikest nautides, sest kahjuks siin linnas midagi muud teha väga pole ja väsimus on suur.