… järgneb action

Kung Fu :)



Eelmine peatükk jäi lõputa. Alustan siis täiesti algusest. Taimaalt Kambodzasse tulles lasime oma reisi ja viisa organiseerida Bangkoki reisibürool. Reisibüroo poolt oli viisa, piiriületus ja hotell esimeseks ööseks kui saabume Siem Reapi. Selle teenuse eest maksime 1000Bahti inimese kohta.  Bangkokis korjati mikrobuss turiste  täis ja hakati sõitma piiri poole. Mõni kilommeter enne piiri oli meil peatus ja piiriäärne „turismibüroo-hotell-söögikoht“ korjas meil dokumendid kokku ja tegi viisad, misjärgselt tuli Kambodza kodanik ja aitas meil oma juhendustega üle piiri. Taimaa viimases „reisibüroos“ aga keelitas kohalik reisibüroo agent meil vahetada pakutud hotell prema vastu: ilusam-moodsam, bassein jne. Kuna hinnavahe oli väga väike, siis valisimegi uue hotelli.

Niisiis piir ületatud tõi takso meid Siem Reapi, kus tuli vastu keegi kodanik: Nihverdis, kes nimetas, end selle hotelli omanikuks-esindajaks ja transportis meid hotelli. Hotellis viis meid oma tuppa, näitas ära söögi ja ujumisvõimalused ja pakkus välja meile 3 päeva tegevuskava, mille me aktsepteerisime ja maksime soovitud summa. See kuidas käis rahaga arveldamine oleks olnud hea filmile võtta, sest see vangerdus käis imelise kergusega ja juba oli raha tema käes ja see agent kadunud ja alles siis selgus, kuidas me maksime rohkem kogu asja eest. Kuna see summa EURides polnud just väga suur summa, siis me jätsime selle endale „koolirahaks“. No se, et vahepeal veel mitmes kohas meil nahk üle kõrvade tõmmati, et ise ka sellest aru ei saanud me, siis unustasime need asjad ja üritasime igal jrgneva suhtlusel kohalikega olla ülitähelepanelikud.

Täna, reisilt järvele tagasi tulles, siis oli plaan minna hotelli ja pakkida asjad ja õhtul end seada öise bussi peale Sihanoukwille. Jõudes hotelli öeldi, et me oleme olnud üle lubatud aja ja peame tasuma ka järgneva päeva eest ööbimise. Kuna meie Kambodza poolne väga lahke hotelli „omanik-agent“ teadis samuti, et meie buss lahkub kell 20 ühtul, siis me võime hotelli jääda kuni bussi väljumiseni. Lähtudes sellisest lubadusest, ütlesime retseptsioonis, et lähtudes selle mehe lubadusest, me siiski ei tasu seda. Esialgu ei teinud hotelli personal selest väljagi ja läksime omi asju pakkima, et siis vabastada tuba ja ootame siis need mõned tunnid fuajees. Vahepeal lasime endale ka tellida auto vastu bussijaama sõiduks. Tuk-tuk sai tellitud kella kuueks.

Olles asjad pakitud, tulime ära fuajeesse ja istusime diivanile ja hakkasime omi asju toimetama, kuniks tuli hotelli töötaja käsikirjas paberiga, et palun tasuge ka sellinne arve hommikusöökide eest, mis oli algupäraselt lubatud hinna sisse. Arveks 2 hommikusöögi eest oli 21USDi.

Siin mainiks ära ka hommikusöögi menüü 2 päeva peale: 2 röstsaia ja 2 müslit ja 6 väikest „mahla“. Kusjuures hommikul veel naljatasime, et kui selle röstsaia eest tõesti peaks maksma  sellist summat mis hinnakirjas on, siis tuleks küll pisar silma. See aga selleks.

Kuna meile oli lubatud ka hommikusöögid hinna sisse, siis taaskord keeldusime viisakalt seda tasumast. Seejrel hakkasid aga erinevad  teenindajad käima ikka jutuga, et kahjuks ei sa nemad meid ära lasta, kuna arve tuleb tasuda ja nii ongi!

Seletasime neile korduvalt et kuna meile lubati midagi muud, siis me lähtudes sellest ei saa midagi maksta. Vaidlus kestis ca 20 minutit rahulikus toonis, kuni astus sisse keskealine meesterahvas, kes otse astus meie juurde ja käratas, et see on tema hotell ja nüüd makske raha ära. Üritasin, siis selle omanikuga suhelda ja seletada, kuid tema poolt tuli vaid üks vastus,: teie asi pole siin sõna võtta ja makske arve ja teda ei huvita mitte miskit. Üritasin esialgu sõbralikult temaga suhelda aga nii kui suu lahti tegin nii ta kratas taaskord, et jäägu ma vait ja makske raha. Asi läks nii kaugele, et mul suisa läks vihast silme eest mustaks ja lasin ka Martinil, Rihol suhelda, kuna isiklikult ma oleksin järgnevalt juba väga ebasoliidselt suhelnud, kuid tema jäi enda nõudmisele kindlaks. Seepeale ma veel tegin katset, et jagame siis selle summa pooleks, mispeale käratas, et Teile pole see 21 USDi niikuinii suur raha ja siis ma jätkuvalt seletasin, et asi ei olegi rahas vaid lubaduses ja põhimõttes. Kuna hääl läks mõlemal osapoolel järjest valjumaks ja minul sai tõsiselt kops üle maksa, siis ma lõpuks karjatasin tema peale ja nõudsin ka selle „omaniku-agendi“  kohale toimetamist ja lubasin helistada turismipolitseisse. Selle peale ütles omanik, et ta just saatis ka meile järgi tulnud tuk-tuki minema ja lasi sulgeda suure raudvärava, et me ilma maksmiseta väljuda ei saaks.

Kuna trumbid olid ilmselgelt nende käes ja ka tänava peal olnud iniesed kogunesid kisa peale kohale, siis maksime ära ja läksime võtsime uue tuk-tuk et üldsegi bussile jõuda, sest ilmselgelt teades igasugu taustainfost, siis politsei tegutseb vaid altkäemaksu peale ja ilmselgelt astub ennem kohaliku kaiteks välja kui meie kaitseks.

Järgnevtele Kambodza külastajatele aga soovitan iga hind, kokkulepe paberile panna ja sellest mõlemale poolele siis üks pool jätta, sest on näha, et Kambodza mehe sõna ei maksa midagi ja ainuke, mis maksab on raha. Kuna ka meil oli esmalt paber kogu asjade kohta aga siinseks kombeks see hotellides või siis turismiagendi ära võtta, siis kahjuks polnud meil ka paberit enam enda kaitseks ja pidime alistuma.

Olles saanud hotellist minema, võtsime esimese Tuk-Tuki ja kimasime bussijaama, et sõita Siem Reapist Sihanoukwille. Vahemaa kahe linna vahel on ca 500km, kuid buss läbib seda vahemaad ca 12 tundi koos vahepeatustega ja sõidab terve öö. Vaadates bussi sisse aga selgus sellinne vatepilt, mida veel elus polnud näinud. Bussi istmed, sees olid kahekordsed ja pool lamavas-magavas asendis. Bussi sisenedes tuli jalan’ud ja sokid ära võtta. Võtsime siis asukoha sisse bussi tagumises nurgas lae all nagu tarakanid. Toolid-voodid olid termantiinist ja terve buss haises korralikult. Kui veel rahvast hakkas sisse tulema, kasvas ka hais. Turistid olid vist valdavas osas ennast kõik pesnud, kuid kohalikud olid tõsised rentslirotid. Meie kõrvale tuli ka 2 kohaliku ja no kui nad oma „sõrad“ viskasid „Madratsi „ peale, siis ma vaatasin, et keeran pakid „maha“: higihais, jalad haisesid ja siis tegid ise veel heitgaade juurde. Ilmselgelt tõotas tulla raskemat sorti reis.

Siem Reapist pidime sõitma esmajoones Phnom Pehni, mille vahemaa on 300 km. Esimesed 90km läksid suhteliselt leeebelt ja kergelt-tee oli suht talutav ja sai isegi ca tund magatud. Peale 2 tundi sõitu tehti väike söögi ja puhkepeatus ja siis hakkas sõit „unistuste maanteel“. Tegu on maanteega, kuid usun, et nõukogude liidu kartulipõllud olid ka sirgemad ja siledamad: neid kordi oli ikka meeletult kui kogu minu keha eraldus minu all olevast madratist ja tekkis tunne nagu avakosmoses-kaaluta. Kui esimese 90km jooksul oli siis meie sõidukiirus maanteel ca 45-50km/, siis mingil hetkel muutus see jalgsi liikumis kiiruseks. Kusjuures keegi isegi norskas ja magas nagu vana rahu ise. Praegusel kirjutamishetkel oleme siis jõudnud ca 100km kaugusele Siem Reapist ja veel 200km on sõita. See on karm….Hetkel side lõpp, kuid eks lõplikud emotsioonid tulevad siis kui elusalt Phnom Pehnis või Sihanoukwilles kohal. Phnom Pehnist Sihanoukwille peaks tee olema juba parem.

 

Peale esimest peatust läksid teeolud pärishulluks, kuid eks väsimus sai ka minust võitu ja uinusin ja ärkasin alles mõned kilometrid enne Sihanoukwille. Haisuga ma ära ei harjunudki, sest jalahais ja higihais sai öösel lisa kõiksugu muudest kehavedelikest ja pigem hommikuks olid võimendunud, oli tunne nagu kilud karbis.  

Bussitootjaks on Hyundai ja antud bussil oli spidomeetril 1115000km. Seega kui see buss tõesti on need kilomeetrid teinud vaid sellel teelõigul, siis mida suudaks see buss siledal teel?

 

Kuid õnnelikult kohal Sihanoukwilles ja Beach Road Hotelis. Kes veel ei tea, siis tegu eestlaste hotelliga ja sisse astudes kohe juba sattusime eestlase otsa. Esmaste plaanide kohaselt oleme siin hotellis vähemalt 4 ööd, eks siis näha ole mis edasi saab.

Sihanoukwille bussijaam