Kambodza

Kambodza.

Bangkokist liikuma saamine läks ludinal ja mingeid muresid polnud. Alustan poolikut päeva suisa eraldi peatükiga. Kuna foorumid hirmutasid oma jutudega ära Taist Kambodzasse pääsemisest ja igasugustest kelmustest piiril, siis otsustasime lasta Tai kohalikul reisibürool asjad korda ajada väikese lisatasu eest. Läks see maksma meile koos tasudega 1000Bahti koos üle piiri abistamisega ja viisaga ja hotellide leidmisega Siem Reapis. Piirile jõudsime kl 13 kohaliku aja järgi, kus meid ootas juba Kambodza kodanik, kes pidi meid aitama. Kambodza turismiagent tegi meile väikese ülevaate Kambodzast, rahadest, olukorrast ja jagas kõiksugu igati vajaliku infot. Selle ajaga toodi meile ka juba passid, kus viisa sees ja läksimegi juba hanereas piirile. Esmalt Tai ja siis juba Kambodzasse. Tai pool oli veel igati viisakas ja korrektne, kuid Kambodza piiripunkt oli juba paras „peldik“: must, räpane, lagunev, ametnikel tõsiselt kama kaks kõigest ja minu passiga tegeledes tegeles ametnik rohkem oma Iphone nutitelefoni näperdamisega kuivõrd minu asjadega. No lõpuks muidugi sai tempel sisse ja pääs riiki. Kulus selleks kokku ca tund, mis iseenesest polnudki nii hull. Esimesed meetrid Kamboodzat olid aga kohutavad. Eelmine aasta arvasime, et Filipiinid on suht räpane ja must, kuid see, mis avanes piiripunkti juures oli kordades hullem. Raipehais oli selline, et Riho oleks peaaegu oksendama hakanud. Ka minul oli tõsiselt tegu õige hingamisrütmi leidmisega. Prügi oli rohkem kui mõnel prügimäel, vaesus ja räpasus paistis igal sammul silma, mille kõrval aga toretsesid uhked kasiinod kuldsete ja säravate hoonetega. Kuna piiripunktis oli pildistamine rangelt keelatud siis jäid ära parimad pildid, kus üleni räbalates ja paljajalgne kohalik lükkab meeletut käru, mis püsis koos vast veel jumala armust, taustaks kuldse fassaadiga kasiinod.

Edasi astusime ametkondlikku bussi, mis toimetas meid piirilt ära päris bussijaama. Bussijaamas vahetasime raha ja edasi pandi meid takso peale. Taksodeks seal maal Toyota Camry ja sõit võis alata. Kuna piirist Siem Reapini on vahemaa ca 200km, siis ennustati meie reisiajaks natukene üle 2 tunni. Alguses oli maantee väga ilus ja sile ja sirge, kuid lubatud liikumiskiirus vaid 60km/h. Meie taksojuht ületas seda eestlaslikult 10km/h. Ca 150 km pärast muutus aga ilus asfaldtee suht koht auklikuks, kus augud olid mõnes kohas suisa 30-40cm sügavad, osades kohtades punane liivane aluskate väljas ja lisaks kõigele pidi meie juht schumaherilikult slaalomit sõitma ohtrate Kamazide, Belaruzide, rollerite, lehmade ja muude elukate vahel, keda jätkus maanteele päris rohkelt.

Need esimesed 200 km Kambodzat oli päris masendav. Vahelduva eduga oli küll täitsa ilusaid ja suisa lossiliku välimusega maju, kuid nende kõrval lasus, kas tohutu prügila või riisipõld.

Jõudsime Siem Reapi ja ainuke, mis sellele viitas oli see, et riisipõldude asemel tekkisid mõlemale poole teed uhkete fasaadidega hotellid, mille kõrval,nagu ikka ka kohutavad lobudikud. Kuna meie hotell asus kõrvaltänavas, siis peateelt ära keerates aga tabas meid üllatus nagu oleksime reisi sihtkohaga eksinud ja Siberisse sattunud, sest kõrvaltänavad on kõik kaetud vaid punase liivaga, poriaukudega. Tänav ise nagu kuumaastik ja iga selle tee ääres olid uhked ja ilusad hotellid või söögikohad.  Ka meie hotell oli uskumatult kena välimusega, mida eales poleks uskunud sellisest tänavast.

 

 

Jõudnud kohale, anti tuba ja kohe tuli ka reisiagent juba meid ära seepama. Tegu oli esmapilgul väga sõbraliku mehega, kes lõi meile kokku meie järgneva 4 päeva reisiplaani ja soovis meilt saada 1,140 miljonit kohalikku raha. Seepeale läks tõsiseks arveldamiseks, mis lõppes sellega, et kui eriti sõbralik reisiagent lahkus meie toast, avastasime, et me olime 60000ga vastu pükse saanud.

Neelasime selle kaotuse alla ja läksime linna peale sööma ja vaatama. Igal sammul käisid Tuk-Tuki juhid end pakkumas ja no saime siis kokkuleppele, et 3 dollariga teeb meil linnale ringi peale ja otsustasime, et lähme ja vaatame seda asja. Jõudes tagasi meie algupärasesse sihtpunkti aga ladusime kolm ühedollarislist talle istme peale, millest ta kohe ühe endale tasku libistas ja nõudis 1 juurde ja siis ühtäkki otsustas, et tahab hoopis 5 dollarit saada. Temaga vaidlemise lõpetasime lihtsalt sellega, et Riho viskas talle siis veel ühe dollari ja keerasime lihtsalt kanna pealt ringi ja lahkusime. Seega saime tunni aja jooksul ca 3-4 õppetundi, et kahjuks kõik esmalt eriti sõbralikud kodanikud üritavad igal võimalikul moel lüpsta.

Ka rahade kohta on Kambodzas erinevad arusaamad. Enamus reisiblogisid kirjutavad, et terves Kambodzas on valdavalt käibevahendiks USA dollar, siis esimese päevaga me aga veendusime risti vastupidises. Söögikoht, tuk tuki juhid, kohalikud reisiagendid kõik eelistavad Kambodza Riaali Dollarile. Raha vahetustest veel niipalju, et EUR ja Dollarit vahetatakse küll igas valuutavahetuses kuid suhteliselt halva kursiga. Hoopis soodsam tuleb vahetada EUR või Dollar Tai Bahtideks ja Tai bahte saab vahetada igas valuutavahetuses keskpanga kursiga ja ilma teenustasuta.

Tänaseks üllatustest kõik, hommikul kl 5 lähme me siis meie reisi peamist vaatamisväärsust Angkor Wati vaatama. Ehk suudab Angkor muuta meie esmast nägemust Kambodzast.

Lootused ja ootused on küll suured.