Reede, 8. november 2013

Tonle Sap Lake

Järveelu


Täna viis meid reis siis Tonle Sap järvele. Tegu siis Kagu Aasia suurima järvega, mis kantud ka UNESCO niekirja. Järve suuruseks on kuival hooajal 2700km2 ja vihmaperioodil kasvab see 16000km2 suuruseks. Järve suurimaks eripäraks on see, et järve peale ehitatud mitu küla, kus pesitsevad kalamehed. Enamus on Vietnami päritolu, kes elanud seal põlvest põlve ja vaid Khmeride sõja ajal aetud tagasi Vietnamisse ja peale sõja lõppu taaskord tagasi saabunud. Järv on koduks 149le kalaliigile. Tonle Sap järve kalandus annab Kambodza GDP-st 16%.
Tonle Sap kalamees
ärveni sõit võttis aega ca 40 minutit ja sel teel läbisime mitut küla, mille põhitegevuseks ikka kalandus aga ka riisi ja loomade kasvatus. Jõudes järve kaldal asuvasse sadamasse, ostis tuk tuki juht meile piletid paadile. Minnes turistina oleks maksnud pilet ujuvasse külla 35USD, lastes aga osta kohalikul, saime hinnaks 15USD. Istusime siis päris vanasse ja väsinud paati, kus põhjas loksus ohtralt vett ja kohe anti selga ka päästevestid. Paati ja selles asuvale veele vaadates tunduski päästevest esmatähtis. Niisiis vestid seljas, ja sõit algas. Esmalt sõitsime ca 15-20 minutit kuni hakkaski paistma vees kasvavate puude ja põõsaste taga katused ja antennid ja siis avanes juba terve küla silmapiirile. Esmalt oli politseijaoskond, siis tuli kool, haigle, meditsiinipunkt, tempel, veel üks kool kohalike elanike majadega läbi segi. Kokku pidi olema selles külas ca 2000 maja. Kuna hetkel oli veetase päris kõrge, siis ulatus vesi peaaegu majade trepi alumise astmeni. Kuivemal ajal pidi aga olema postide kõrgus ca 5-7 meetrit. Koha peale jõudes pandi meid maha kohalikus sadamas ja sealt edasi sai vaid aerudega paadiga, mille eest aga küsiti 15 minuti eest 8 USD/per person. Selle hinna eest me loobusime, kuna 15 minuti eest tundus seda palju.















 
 
 

Kindlasti on tegu unikaalse külaga, kus osad pered elavad väga algeslistes tingimustes ja paistis silma ka maju, kus seinal paistis suur televiisor. Ring peale tehtud, sõitsime tagasi sadama poole ja tulime linna. Tee peal tegi ka tuk-tuki juht väikese peatuse, et osta endale delikatessi: grillitud konna. Viisaka inimesena pakkus ka meile, kuid loobusime: lõhn oli vägagi isuäratav aga teadmine, et tegu konnaga ja sellise rasvase isendiga, siis minul puudus igasugune isu.

 
 
Täna meil siis viimane päev ka Siem Reapis ja õhtul kl 7 kohaliku aja järgi oli plaan  lahkuda öise bussiga Sihanoukwille poole ja jõudes hotelli selgus, et me peame paraku maksma rohkem hotelli eest kui meil makstud oli ja....järgneb....

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar