esmaspäev, 4. november 2013

Bangkok


Bangkok lõpuks. 01.11.2013

Tervitused lõpuks Aasiast. Oleme jõudnud lõpuks Bangkoki. Esimene blogi siitpoolt maakera tuleb nii hilja seetõttu, et kuigi on igal tänavanurgal interneti ruuterid, siis enamused on lukus ja mis ka on avatud siis nende toimetamiskiirus on nii aeglane, et uudis jõuab juba vanaks minna kui see ükskord postitatud saab.

Lennureis möödus meile kõigile peamiselt unenägudemaailmas ja Airbusi mõnusid väga ei nautinud, sest unevõlg oli meeletu. Bangkok tervitas meid 32 kraadise soojaga ja sõbralike naeratustega. Esmalt muidugi jooksime kogu lennukirahvaga passikontrolli, kus aga selgus, et me siiski peaksime esmalt viisa tegama ja siis saame alles riiki sisse. Üllatav oli aga see, et viisa järjekorras läks meil oluliselt kiiremini kui selles tavajärjekorras, kus inimestel juba oli viisa tehtud. Meil läks kokku ca 5 minutit viisaga, kus kõrval oli „putka“ kus sai ka 1 minutiga viisa tehtud, ent see viisa oli 200Bahti kallim (ca 5 EUR). Niisiis viisa käes ja võtsime sammud rongijaama. Seal leiutasime endale rongipileti ja kimasime Siemensi rongiga kesklinna poole. Hotell oli meil võetud Sukhumviti tänavale, mis oli rongipeatusest ca 1 km kaugusel. Selle vahemaa otsustasime jalutada ja vaadata elu-olu. Riho murdus juba esimese pankoogi müüja juures, kelle putkast hõljusid fantastilised pankoogi aroomid ja no need pankoogid…need olid ülimaitsvad. Nagu ka varasemal korral, siis tänavatoit võib esmapilgul tunduda ehk natukene „ohtlik“ kuid see maitse on imeline, olgu siis tegu pannikaga või grillliha ja supiga-maitse on alati veelgi parem kui seda on lõhn ja seda olematu hinnaga.



Hotell oli meil küll ette juba broneeritud, ent selle leidmisega loomulikult läks meil pikalt, sest kuigi nagu tänavad võiks olla loogilised, siis reaalne elu ei ole nii loogiline siin, mis veel kummalisem, et kohalikud on väga abivalmid, kuid kahjuks ei tea nad tihti sedagi, mis tänaval ise asuvad ja pigem kasulik info tuleb valgelt turistilt. Lõppude lõpuks  leidsime hotelli kõrvaltänavate kõrvaltänavast. No kindlasti oli see hotell kõige spartalikum hotell üleüldse, mida me keegi elus näinud oleme. Seinad betoonist, põrand puidust ja kahekordse nariga, kuid samas puhas ja kliima ja dushiga, kuigi väga hämar, sest valgustust andis vaid nõukogude aegadest pärit keldrites nähtud lambike. Kuna kellaaeg oli juba piisavalt palju, siis sel päeval me enam vaatamisväärsusteni ei jõudnud ja otsustasime keha kinnitada. Läksime siis mööda Sukhumvit Roadi jalutama, et leida mõni tore söögikoht. Valikus on muidugi sadu restorane, söögikohti ja ka tänava toitu. Valik langes Tai toidule, võtsime tagasihoidliku kana riisiga. Kuna väsimus oli jätkuvalt meeletu, siis väikesed jalutuskäigud poodide tänaval ja ära hotelli suure plaaniga hommikul kl 8-9 alustada ja minna linna avastama.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar