Templid, templid, Templid

Templid, templid, templid

Eile siis matkasime kõige tuntumates templites, mis asusid 10 km raadiuses. Täna alustasime siis kaugematest templitest. Ega hommikul oli küll juba tunne, et aitab, sest neid on tõsiselt palju, kuid kuna meil kokku 3 päeva pilet ostetud ja tuk tuk ka ära makstud, siis ikka ajasime ennast ülesse ja läksime tiirule. Olles sõitnud ära ca 15km ja jõudsime piletikontrolöri juurde, selgus, et mina olin unustanud oma templite passi koju ja vurasime uuesti sellele järgi. Lõpuks siis jõudsime ikka tagasi templite juurde ja hakkasime neid reas läbi käima. Kaudselt on nad suht samad, kuid kui ikka süveneda natukenegi sügavamalt neisse, siis on tegu väga erinevate templitega ülesehituselt. Igal templil on olnud oma ülesanne ja eesmärk. Taaskord üllatusime ehituskunstist, sest templid olid ikka meeletult suured. Mida kaugemale jõudsime, seda suuremaks templid läksid ja õnneks ka turistide hulk muutus järjest väiksemaks, jõudes kaugemale ja seega oli ka suht rahulik rohkem süveneda, kuid päeva teiseks pooleks olime küll templite mürgituse viimases staadiumis ja homse templipäeva kustutasime oma plaanidest ja lähme vaid Tonle Sap järvele, kus järve keskel asub ujuv küla. Küla kus toimub igapäeva elu: pood, kool, elamine jne. Õhtupoole aga sõidame Siem Reapist minema ja hommikuks peaksime olema rannalinnas Sihanoukwilles. Vahemaa Siem Reapi ja Sihanoukwille vahel on vaid ca 530km kuid buss sõidab seda vahemaad 12 tundi. Seega saab raske sõit olema see.

 

Väike müügineiu: http://www.youtube.com/watch?v=R0dlg7S5m7w

 

Toit:

Olles nüüd peatunud 3 päeva Kambodzas ja olles toitunud nii tänavatoidust kui ka söögikohast siis võib öelda, et kindlasti on Kambodza köök väga tagasihoidlik ja maitsetu võrreldes Tai toiduga. Üldiselt on iga riisi toidu sees purustatud-riivitud aedvilju, vürtsid peaaegu puuduvad.

Mis aga on siis silma jäänud?

Esiteks on kõik söögikohad üle rahvastatud personalist ja seega kogu teenindus on üle võimendatud ja tegelikult organiseerimatud.

Igakord kui saabume sööma, tuleb üks teenindajatest ja juhatab meid koha peale. Siis tuleb alati keegi teine teenindaja ja toob menüü. Tuleb kohe kolmas teenindaja ja toob lauale mingid söögitaldrikud supi jaoks. Peale menüüga tutvumist saabub neljas kodanik, kes võtab meie tellimuse, siis tuleb viies inimene kes toob joogi lauda(joogid: karastusjoogid, õlu, mahl on tavaliselt klaaskannus (ca 2 liitrit). Olles seletanud viiendale teenindajale, mida me soovime, saabub selle peale kuues teenindaja  või siis see teine/kolmas teenindaja ja viib laua pealt ära need supikausid ja toob järgmised nõud kuni söögini välja ja vahepeal astub ligi keegi ülemuse laadne härra, kes küsib kas kõik on okei. Olles toodud nõud laua peale, siis enne kliendile andmist pühitakse kõik nõud ja pulgad ja lusikad veel lõhnastatud paberiga üle ja siis võiks nagu sööma hakata. Eestis oleme harjunud, et kui meil ka saab klaas tühjaks, siis võtab see kellel janu ise kannu ja valab endale juurde. Kambodzas aga peavad sellel silma peal teenindajad ja praktiliselt kohe kui keegi on ühe lonksu pealt ära joonud astub keegi lauale ligi ja valab uuesti klaasi täis. Iseenesest on teenindus väga kliendisõbralik, kuid minule natukene ehk liigagi personaalne ja tahaks lihtsalt istuda ja nautida oma sööki kuid teenindajate üleküllus ja liigne hoolitsemine hakkas meid natukene häirima küll. Üks õhtu lugesin kokku, et ühes söögikohas oli ca 20 teenindajat ja tegu ei olnud üldse suure söögikohaga ja mis veel imelikum, et sellest kahekümnest inimesest vaid 1 sai natukene inglise keelest aru, kuigi tegu oli noorte inimestega.

 

Angkori templid

Angkor Wat, Ta Prohm ja teised templid.

Angkori külastus pass

Alustasime oma päeva kl 5 hommikul sõiduga Angkori Wati templisse vaatama päikesetõusu. Tuk Tuk võttis meid peale ja sõidutas templi väravatesse piletikassasse, kus tehti meist pildid ja väljastati 3 päevane pääse templi aladele ja sõitsime sisse templite aladele. Kell oli hommikul 5 läbi mõned minutid ja rahvast vooris rohkem kui oleks ette suutnud kujutada-autod, bussid ja tuk-tukid lihtsalt tulid ja tulid ja tulid. Meenus seoses sellega kunagine Eesti mängufilm Keskea Rõõmud, kus inimesed sõitsid imearsti juurde. Kui meie kohale jõudsime, siis oli Angkori peasissekäiguäärse järve ääres sellinne rahvamass nagu rahvuslaulupeol, kõikidel kaamerad käes ja ootamas päikesetõusu. Üritasime ka ise koha leida ja jäime ootama oodatud päikesetõusu. Esialgu oli kõik päris pime ja kaugelt oli aimatav vaid templi tornid kujutisena ja siis hakkas toimuma värvidemäng: punane, oranz, kollane, valge jne jne. Vaieldamatult oli see päikesetõus omaette vaatamisväärsus, kuidas pimedast kerkisid esile tornid ja seejärel terve tempel. Ilmselgelt oli see üks väheseid hetki kui ma tundisn puudust korralikust fototehnikast, sest seda pilti kahjuks „seebikarp“ edasi anda ei suuda, mida enda silm koges sel hetkel.

 

Seega ca poole tunniga oli päike tõusnud ja templid juba täis päevavalguse käes ja nii me alustasime oma retki. Ei ole ma jõudnud vaatama Giza püramiide kuid need mastaabid, mis siin ilmnesid olid meeletud. Esialgu sai õhinaga igast detailist pilte tehtud ja seda iga nurga all, sest on tõsiselt paeluv, mida on mungad suutnud teha lühikese ajaga, kuid hiljem lihtsalt ei jõudnud enam, kuna huvitavaid detaile ja nüansse oli lihtsalt meeletult palju.

Olin juba algselt teadlik templite suurest hulgast, kuid ei arvestanud siiski nende nii suure arvukusega. Ühe templi järel oli teine ja teisele järgnes kolmas jne jne jne. Seega tänase päevaga suutsime läbi käia ehk ca 10 erinevat templit.. Rohkema jaoks lihtsalt polnud meil enam ei jõudu ega ka viitsimist ja jätkame homme, sest ka füüsiliselt olid templid väsitavad, kuna trepid olid väga kõrgete astmetega ja suht püstloodis, et tihti tuli käed appi võtta, et ennast ülesse vinnata.

Templid on tõsiselt suured ja samuti tekib imestus kuidas omal ajal seda suudeti vaid inimjõu abiga ehitada, sest on näha, et kiviblokid on suured ja rasked ja see kõik kõrgustesse vinnata… Neist kümnest järjestikust templist oli parimas seisus kindlasti Angkor Wat ent meile endile kõige huvitavam ehk Ta Prohm tempel, mis ka oma tuntuse saanud Tomb Rideri filmist ja kus hetkel toimub suurim restaureerimine.

Mis aga templite juures ajas lõpuks suisa vihale oli selle liigne kommertslikus. Turistides nähakse suurt ja paksu rahahunnikut, mis iga hinna eest tuleb ära võtta. Igal sammul oli kuulda kuidas keegi tuleb ja küsib ükskõik mille eest: One Dollar. Kui natukene hakata aga hindu arvestama ümber teistesse valuutadesse, siis selgub, et sellise vaese riigi peamise atraktsiooni juures röövitakse turisti enim. Esimese hooga on kõik väga abivalmid ja jooksevad kõik templi töötajad appi pilti tegema, näitavad kust saab trepist ülesse ja kust alla ja kus on parimad vaatekohad ja siis kui nende väike abi on kätte saadud, tuleb vastuseks: brat, dai one dollar või andke palun jootraha. Lõpuks me lihtsalt eirasime igat vähimatki abi pakkumist ja tegi nalja kuidas ükskõik kuhu ka pead ei keerand tuli vaid üks lause: one dollar. Nagu ka nende lausest saab välja lugeda, siis on venelased nendele väga suur sihtgrupp, sest kõik hädavajaliku nad suutsid ära rääkida ka vene keeles. Mis aga oli kurb vaadata, kuidas väikesed lapsed 7-9 aastased üritavad igal võimalikul moel midagi maha müüa, põhjendades, et neil on vaja kooliraha. Nad suudavad manada endale ette sellise näo, et vaid väga südametu inimene ei osta neilt midagi.
Link: http://www.youtube.com/watch?v=gZ0Ui6rxnHIi
Ja kindlasti ka Angkor Wati juures jätkub räpasus

Sellised esialgsed emotsioonid, homme on uus päev ja uued templid, eks ole näha, mida üllatavat me sealt näeme. Täna oleme juba isegi ennast ületanud ja ülejäänud päeva võtame vabalt basseini ääres päikest nautides, sest kahjuks siin linnas midagi muud teha väga pole ja väsimus on suur.

 

 

Kambodza

Kambodza.

Bangkokist liikuma saamine läks ludinal ja mingeid muresid polnud. Alustan poolikut päeva suisa eraldi peatükiga. Kuna foorumid hirmutasid oma jutudega ära Taist Kambodzasse pääsemisest ja igasugustest kelmustest piiril, siis otsustasime lasta Tai kohalikul reisibürool asjad korda ajada väikese lisatasu eest. Läks see maksma meile koos tasudega 1000Bahti koos üle piiri abistamisega ja viisaga ja hotellide leidmisega Siem Reapis. Piirile jõudsime kl 13 kohaliku aja järgi, kus meid ootas juba Kambodza kodanik, kes pidi meid aitama. Kambodza turismiagent tegi meile väikese ülevaate Kambodzast, rahadest, olukorrast ja jagas kõiksugu igati vajaliku infot. Selle ajaga toodi meile ka juba passid, kus viisa sees ja läksimegi juba hanereas piirile. Esmalt Tai ja siis juba Kambodzasse. Tai pool oli veel igati viisakas ja korrektne, kuid Kambodza piiripunkt oli juba paras „peldik“: must, räpane, lagunev, ametnikel tõsiselt kama kaks kõigest ja minu passiga tegeledes tegeles ametnik rohkem oma Iphone nutitelefoni näperdamisega kuivõrd minu asjadega. No lõpuks muidugi sai tempel sisse ja pääs riiki. Kulus selleks kokku ca tund, mis iseenesest polnudki nii hull. Esimesed meetrid Kamboodzat olid aga kohutavad. Eelmine aasta arvasime, et Filipiinid on suht räpane ja must, kuid see, mis avanes piiripunkti juures oli kordades hullem. Raipehais oli selline, et Riho oleks peaaegu oksendama hakanud. Ka minul oli tõsiselt tegu õige hingamisrütmi leidmisega. Prügi oli rohkem kui mõnel prügimäel, vaesus ja räpasus paistis igal sammul silma, mille kõrval aga toretsesid uhked kasiinod kuldsete ja säravate hoonetega. Kuna piiripunktis oli pildistamine rangelt keelatud siis jäid ära parimad pildid, kus üleni räbalates ja paljajalgne kohalik lükkab meeletut käru, mis püsis koos vast veel jumala armust, taustaks kuldse fassaadiga kasiinod.

Edasi astusime ametkondlikku bussi, mis toimetas meid piirilt ära päris bussijaama. Bussijaamas vahetasime raha ja edasi pandi meid takso peale. Taksodeks seal maal Toyota Camry ja sõit võis alata. Kuna piirist Siem Reapini on vahemaa ca 200km, siis ennustati meie reisiajaks natukene üle 2 tunni. Alguses oli maantee väga ilus ja sile ja sirge, kuid lubatud liikumiskiirus vaid 60km/h. Meie taksojuht ületas seda eestlaslikult 10km/h. Ca 150 km pärast muutus aga ilus asfaldtee suht koht auklikuks, kus augud olid mõnes kohas suisa 30-40cm sügavad, osades kohtades punane liivane aluskate väljas ja lisaks kõigele pidi meie juht schumaherilikult slaalomit sõitma ohtrate Kamazide, Belaruzide, rollerite, lehmade ja muude elukate vahel, keda jätkus maanteele päris rohkelt.

Need esimesed 200 km Kambodzat oli päris masendav. Vahelduva eduga oli küll täitsa ilusaid ja suisa lossiliku välimusega maju, kuid nende kõrval lasus, kas tohutu prügila või riisipõld.

Jõudsime Siem Reapi ja ainuke, mis sellele viitas oli see, et riisipõldude asemel tekkisid mõlemale poole teed uhkete fasaadidega hotellid, mille kõrval,nagu ikka ka kohutavad lobudikud. Kuna meie hotell asus kõrvaltänavas, siis peateelt ära keerates aga tabas meid üllatus nagu oleksime reisi sihtkohaga eksinud ja Siberisse sattunud, sest kõrvaltänavad on kõik kaetud vaid punase liivaga, poriaukudega. Tänav ise nagu kuumaastik ja iga selle tee ääres olid uhked ja ilusad hotellid või söögikohad.  Ka meie hotell oli uskumatult kena välimusega, mida eales poleks uskunud sellisest tänavast.

 

 

Jõudnud kohale, anti tuba ja kohe tuli ka reisiagent juba meid ära seepama. Tegu oli esmapilgul väga sõbraliku mehega, kes lõi meile kokku meie järgneva 4 päeva reisiplaani ja soovis meilt saada 1,140 miljonit kohalikku raha. Seepeale läks tõsiseks arveldamiseks, mis lõppes sellega, et kui eriti sõbralik reisiagent lahkus meie toast, avastasime, et me olime 60000ga vastu pükse saanud.

Neelasime selle kaotuse alla ja läksime linna peale sööma ja vaatama. Igal sammul käisid Tuk-Tuki juhid end pakkumas ja no saime siis kokkuleppele, et 3 dollariga teeb meil linnale ringi peale ja otsustasime, et lähme ja vaatame seda asja. Jõudes tagasi meie algupärasesse sihtpunkti aga ladusime kolm ühedollarislist talle istme peale, millest ta kohe ühe endale tasku libistas ja nõudis 1 juurde ja siis ühtäkki otsustas, et tahab hoopis 5 dollarit saada. Temaga vaidlemise lõpetasime lihtsalt sellega, et Riho viskas talle siis veel ühe dollari ja keerasime lihtsalt kanna pealt ringi ja lahkusime. Seega saime tunni aja jooksul ca 3-4 õppetundi, et kahjuks kõik esmalt eriti sõbralikud kodanikud üritavad igal võimalikul moel lüpsta.

Ka rahade kohta on Kambodzas erinevad arusaamad. Enamus reisiblogisid kirjutavad, et terves Kambodzas on valdavalt käibevahendiks USA dollar, siis esimese päevaga me aga veendusime risti vastupidises. Söögikoht, tuk tuki juhid, kohalikud reisiagendid kõik eelistavad Kambodza Riaali Dollarile. Raha vahetustest veel niipalju, et EUR ja Dollarit vahetatakse küll igas valuutavahetuses kuid suhteliselt halva kursiga. Hoopis soodsam tuleb vahetada EUR või Dollar Tai Bahtideks ja Tai bahte saab vahetada igas valuutavahetuses keskpanga kursiga ja ilma teenustasuta.

Tänaseks üllatustest kõik, hommikul kl 5 lähme me siis meie reisi peamist vaatamisväärsust Angkor Wati vaatama. Ehk suudab Angkor muuta meie esmast nägemust Kambodzast.

Lootused ja ootused on küll suured.

Bangkok 3 päev

 

03.11.2013

Tänaseks olime plaaninud reisi Floating Marketile ja Krokude farmi. Kl 7 ootas meid mikrobuss ja lisaks meile korjati peale veel 10 inimest ja võtsime suuna alustuseks Floating Marketile. Floating Market siis teisisõnu ujuv turg, ehk kogu kauplemine toimub paatides ja kanalites. Igas Kagu Aasia riigis on vähemalt mitu ujuvat turgu. Meil oli valida 2 Bangkoki lähedase vahel. Üks siis inimkäte poolt tehtud ja teine algupärane ujuv turg. Otsustasime siiski algupärase kasuks kuna ülevaade niikuinii oli suhteliselt kaudne, et näha siis seda õiget Aasia kaubandust. Peale 2 tundi sõitmist jõudsime lõpuks ujuva turuni, kus meid pandi paatidesse ja siis sõiduutati mööda kanaleid edasi päris turukohani. Koha peal oli võimalik valida ka lisa paadisõit individuaalse paadiga. Esialgu vaatasime, et vaatame niisama ringi ja ehk pärastpoole siis võtame paadi. Nagu aga selgus, on tegu küll aegade alguses olnud traditsioonilise vee elukate ja puu ja juurviljade turuga, siis tänaseks on see muutunud kõige tavalisemaks turismilõksuks ja turuks, ehk sama kaup on igal teiselgi turul, lihtsalt mujal saab kuiva jalaga hakkama, siis siin peab müüjani jõudma tihtilugu paadiga. Kuna turistide vool on sinna meeletu, siis lõunaks muutusid kanalid praktiliselt läbitamatuks. Ummikud olid suuremad kui Bangkoki enda tänavatel ja paadijuhid närvilisemad kui politsei koerad. Iseenesest minule kui tehnikahuvilisele pakkus ainukest reaalset huvi paadid ja nendele ehitatud mootorid. Kui paadid olid kõikidel ühesugused, siis mootoreid oli vastavalt oma rahakotile seinast seina ja iga mootor oma lahendusega mida oleks kadestanud ka paljud striitreisserid antud hetkel: turbod, vahejahutid, sportsummutid, värvilised mootorid ja rihmad jne jne jne.

 

 

Video ka turust: http://www.youtube.com/watch?v=eL16dqwI9zw

 

Peale ujuvat turgu võtsime suuan krokofarmile ja mina otsustasin, et kõige lihtsamini saab see tund mööda saadetud magades. Ahjaa vahepeal pakuti meile ka tasuta lõunat, mis koosnes natukene riisisit koos mingi aasia kastmega, mis seekord paraku ei olnud küll hea. Kiire lõuna peetud jätkasime teed krokude poole. Nagu koha peal aga selgus oli tegu natuke suurema kohaga. Alustuseks oli pargis mustkunstishõu, mis oli sellise aasialiku lähenemisega mustkunsti maailma aga kindlasti polnud see mitte halveb jürgenveeberlikust shõust ja nii nagu me ka koos ei nuputanud ei suutnudki me trikide tagamaid välja nuputada. Mustkunstile järgnes elevantside shõu, milles võeti läbi kogu elevantide ajalugu Tai elus, majanduses ja kohas Tai rahvale ja see lõppes päris väärika plahvatuse ja ilustulestikuga. Vantsid olid väga hästi kasvatatud ja õpetatud ja vaatemänguline.

 

Kogu pargi viimane etendus oli aga krokodillide taltsutamine kui nii saab öelda. See loomapark on kunagi varemgi saanud kuulsaks oma krokodillishõuga, kus taltsutaja pistab pea lõugade vahele ja krokodill lõuad kokku klõpsatavad. Seekord läks kõik ilusti ja igati lustakalt ja ladusalt ja kedagi nahka ei pistetud.

 

Õhtul tegime veelkord paadiga reisi kesklinna ja tagasi. Seekord aga trügisime tavalise paadi peale mida kasutavad inimesed töölkäimiseks. Reaalselt on siis turistidele mõeldud sinine paat, mis maksab 40Bahti üks sõidusuund ja tavakodanikele on oranz paat, mis teeb täpselt sama tee aga seda 15Bahti eest. Kesklinnas olles, käisid Riho ja Martin ka Mekongi vaatrattal. Mina kõrgusekartjana vaatasin seda siis altpooltJ

 

 

Kulgesime tagasi hotelli ja nautisime natukene tänavamelu ja tänavasööki ja läksime magama ära. Mina lõpetan siin mõne reaga blogist ja siis ka unedemaale, sest hommikul hakkame sõitma Kambodzasse.

Tagasitulles veel ekskursioonide koha peale, siis ka eelmised korrad panid imestama ja nii ka nüüd kui hästi ja ladusalt neil need ekskursioonid toimivad. On olemas sadu turismifirmasid igas linnaosas ja kõik pakuvad erinevaid versioone. Hommikuti tuleb keegi autojuht ja korjab igast erinevast hotelist inimesed peale ja siis minnakse „ringile“. Vahepeal vahetatakse autosid ja inimesi autodes, olenevalt, kes, kuhu lähevad aga alati on kõik laabunud ülihästi: keegi kuhugile maha ei jää, kõik saavad asjast osa ja seda päris mõistliku hinnaga. Seega soovitan soojalt võtta kõiksugu ekskursioone pigem kui omal käel hakata ekslema-tuleb endale lihtsam, soodsam ja lühema ajaga näeb rohkem.

Bangkok päev 2

Bangkok 2. päev 02.11.2013

Hommikul me ärkasime kl 9 aga seda seekord paraku Eesti aja järgi, mis aga Tai mõistes oli 14. Seega olime kahjuks enamus päevast maha maganud ja ei tulnud ka midagi välja enam kuningalossi külastusest ega ka Watidest, kuna need suletaks ejuba kl 15.30. Seega pakkisime enda asjad kokku ja võtsime suuna uue hotelli poole. Eilne idee ja väga tihe päevakava nägid ette, et täna kulutame päeva ajaloole, kultuurilool, kuid oma hilise ärkamisega paraku pidime need plaanid korstansse kirjutama. Seega valisime omale uue hotelli natukene lähemale atraktsioonidele ja lasime Tuk-Tukil sõidutada meid Khao San Roadile, mis siis peks olema pesuehtne seljakotirändurite peatumispaik. Enamus hotelle aga siin olid hoopis hullemad kui meie eelmine elamine ja seega surfasime pikalt, kuniks saime päris normaalse elamise otse Khao San Roadi kõrvaltänavas.

 

 

 

Hotell sebitud hakkasime enda päevakava paika panemaks järgnevateks päevadeks ja  kuigi meil oli pommikindel plaan, millest kinni pidada, siis reisibüroos suutsime asja taaskord pahupidi keerata ja otsustasime, et selle asemel, et minna homme 03.11.2013 ajalugu vaatama, siis sõidame hoopis ujuvat turgu vaatama ja Taimaa ja ka Aasia üht suurimat krokodilli farmi. Päevakava kinnitasime taaskord maitsva tänavatoiduga ja, et päev päris raisku ei läheks, otsustasime mööda jõge laevadega natukene sõita ja vaadata Bangkoki vee pealt.

 

Soov oli küll tavainimese piletiga reisida ja nende laevadega millega sõidavadki tavalised taimaalased, siis piletimüüja pani meid lõpuks ikka turisti laevale. Kuna ilm oli juba hämar, siis see vaade jõelt Bangkokile oli võimas: vanad templid, mis kõik valgustatud ja nende kõrval moodsad pilvelõhkujad ja moodsad kontorihooned ja kõik LED valgusesäras. Seda vaadet ei suuda kuidagi teistmoodi edasi anda kui peab ise nägema. Lõpp peatuseks oli Asiamarket aga kuna meil oli variant, kas minna maha ja peale seda tuk-tukiga hotelli sõita või siis sama laevaga tagasi, kuna tegu oli päeva viimase reisiga, siis otsustaime turust loobuda ja nautisime veelkord tuledesäras Bangkoki jõe pealt.

 

Hotellis seadsime end katusebassu ääres sisse ja nautisime jahutavat suplust. Kuna meie hotell asus Khao San Roadi kõrvaltänavas, siis basseinist oli hea vaade all toimuvale. Täiesti uskumatu, milline rahvastemass all liikus. Siin leiab tõestiigast rahvusest ja rassist inimesi. Seega otsustasime ka keha kinnitada ja tutvuda siis selle meeletu tänavaga.

Siin väike videolõik ka tänavamelust: http://www.youtube.com/watch?v=TMloKJ_G2fI

Söögiks võtsime taaskord tavapärase kana-riisi toidu, kuni astus meie kõrvale skorpioni müüja kandikuga ja kandik oli täis grillitud skorpione. Kuna soov oli juba enen reisi, et seekord prooviks skorpioni, siis peale pikemat tingimist müüjaga soetasime eriti suure ja rasvase skorpioni. Ka grillitud kujul on tegu suhteliselt vastiku tegelasega. Nagu selgus hiljem, siis enamus taimaalasi ise ei arva ka skorpionist midagi ja pigem on see ikka rämps, kuivõrd toit ja eelkõige mõeldud turistidele ja meie restorani ettekandja vaatas ka võõristavalt, et miks meie just sellist jama tahame. Natukene uurides seda looma ja peale fotosessiooni otustasime siiski julguse kokku võtta ja selle ära proovida. Mina võtsin tüki sabast, kuna see tundus väikseim osa, Riho ja Martin jagasid keha. No ütlen ausalt, et midagi head selles ei olnud ja no delikatess see kohe kindlasti ei ole. Eks see õli ja grillisuits olid seda natuke meeldivamaks teinud, kuid koorik peal ja ega selles loomas ka seespool eriti liha polnud. Nagu näha oli tänaval veel mitmeid skorpioni müüjaid ja keskööseks oli nende kõikide kandikud juba praktiliselt tühjaks ostetud ja õndsa näoga turistid sõid neid nagu oleks tegu homaariga või muud sorti haruldusega: mõni nosis neid nagu krõpsusid ja mõnel oli ka hirmunud pilk otsa ees-nagu ka meil (vist)

 

Rohkem me enam tai delikatessidele aega ei kulutanud, kuigi olid müügil, siidiussid, rohutirtsud, prussakad ja muud ussikesed. Hind küll suht olematu ja lõhna poolest nagu ikka Tai toit hea, siis isu enam ei tekitanud. Tänav ise aga meeletu alustades plätade ja kulinate müüjatest, ülikonnameistrite ja juhilubadeni välja, vahepeal mõned söögikohad ja baarid. Mis aga taaskord imestama pani oli dokumentide lett. Ehk siin sai teha endale ükskõik millise dokumendi, mida hind ihkas ja olemas oli ka Eesti juhiluba ja see maksis täpselt 1000Bahti-ca 25 EURi. Seega kellel Eestis lubadega probleeme, siis Bangkokis saab sellele lahenduse. Samuti oli pakkumises tudengite kaardid, juhiload, relvaload, piletid jne jne. Koha peal tehakse pilt ja 10 minutiga on load olemas ja sellsite kategooriatega mida ise soovid.

 

Peale väikest jalutuskäiku rääkisime veel ühe taksojuhi ära, et see meile  natukene linna näitaks ja saime ca tunnise taksosõidu 30bahtiga. Kuna alguses kauplesime hinna mingi asukoha järgi, siis alles hiljem sai ka taksojuht aru, et tegelikult sai ta selle sõiduga korraliku miinuse ja olime kindlad, et tagasi oma alguspunkti jõudes muutub see 30 bahti vähemalt kolmesajaks, ent ka juht oli siiski aumees ja nõustus ka lõpus selle 30nega.

Bangkok

Bangkok lõpuks. 01.11.2013

Tervitused lõpuks Aasiast. Oleme jõudnud lõpuks Bangkoki. Esimene blogi siitpoolt maakera tuleb nii hilja seetõttu, et kuigi on igal tänavanurgal interneti ruuterid, siis enamused on lukus ja mis ka on avatud siis nende toimetamiskiirus on nii aeglane, et uudis jõuab juba vanaks minna kui see ükskord postitatud saab.

Lennureis möödus meile kõigile peamiselt unenägudemaailmas ja Airbusi mõnusid väga ei nautinud, sest unevõlg oli meeletu. Bangkok tervitas meid 32 kraadise soojaga ja sõbralike naeratustega. Esmalt muidugi jooksime kogu lennukirahvaga passikontrolli, kus aga selgus, et me siiski peaksime esmalt viisa tegama ja siis saame alles riiki sisse. Üllatav oli aga see, et viisa järjekorras läks meil oluliselt kiiremini kui selles tavajärjekorras, kus inimestel juba oli viisa tehtud. Meil läks kokku ca 5 minutit viisaga, kus kõrval oli „putka“ kus sai ka 1 minutiga viisa tehtud, ent see viisa oli 200Bahti kallim (ca 5 EUR). Niisiis viisa käes ja võtsime sammud rongijaama. Seal leiutasime endale rongipileti ja kimasime Siemensi rongiga kesklinna poole. Hotell oli meil võetud Sukhumviti tänavale, mis oli rongipeatusest ca 1 km kaugusel. Selle vahemaa otsustasime jalutada ja vaadata elu-olu. Riho murdus juba esimese pankoogi müüja juures, kelle putkast hõljusid fantastilised pankoogi aroomid ja no need pankoogid…need olid ülimaitsvad. Nagu ka varasemal korral, siis tänavatoit võib esmapilgul tunduda ehk natukene „ohtlik“ kuid see maitse on imeline, olgu siis tegu pannikaga või grillliha ja supiga-maitse on alati veelgi parem kui seda on lõhn ja seda olematu hinnaga.

Hotell oli meil küll ette juba broneeritud, ent selle leidmisega loomulikult läks meil pikalt, sest kuigi nagu tänavad võiks olla loogilised, siis reaalne elu ei ole nii loogiline siin, mis veel kummalisem, et kohalikud on väga abivalmid, kuid kahjuks ei tea nad tihti sedagi, mis tänaval ise asuvad ja pigem kasulik info tuleb valgelt turistilt. Lõppude lõpuks  leidsime hotelli kõrvaltänavate kõrvaltänavast. No kindlasti oli see hotell kõige spartalikum hotell üleüldse, mida me keegi elus näinud oleme. Seinad betoonist, põrand puidust ja kahekordse nariga, kuid samas puhas ja kliima ja dushiga, kuigi väga hämar, sest valgustust andis vaid nõukogude aegadest pärit keldrites nähtud lambike. Kuna kellaaeg oli juba piisavalt palju, siis sel päeval me enam vaatamisväärsusteni ei jõudnud ja otsustasime keha kinnitada. Läksime siis mööda Sukhumvit Roadi jalutama, et leida mõni tore söögikoht. Valikus on muidugi sadu restorane, söögikohti ja ka tänava toitu. Valik langes Tai toidule, võtsime tagasihoidliku kana riisiga. Kuna väsimus oli jätkuvalt meeletu, siis väikesed jalutuskäigud poodide tänaval ja ära hotelli suure plaaniga hommikul kl 8-9 alustada ja minna linna avastama.

Nii lähedal ja samas nii kaugel

Nii lähedal ja samas nii kaugel

 

Antud pealkirja saab antud hetkel kasutada mitmet pidi ja mitmel põhjusel ja sellest aga edasi.

Oleme jõudnud nüüd otsapidi Dubaisse. Stockholmist Dubaisse möödus lend igati ilusti. Lennukiks sellel reisil oli Boeing 777-300. Kõik sujus laitmatult, lennuk oli mugav, meeletu meelelahutussüsteemiga ICE, millel telekanaleid üle tuhande, filme sadades ja ka uuematest uuemad filmid saadaval, sateliittelefon igal reisijal ja internetivõimalus, mis jäigi sellel lennul tarbimata, kuna tegevust oli piisavalt. Toiduvalik oli piisav ja väga maitsev. Martin proovis lambapraadi ja meie Rihoga jäime kana juurde, lisaks ohtralt veini ja rummi, kes mida aga soovis.

Maandudes üle õhtuse Dubai jäi silma ka maailma kõrgeim hoone Burj Kalifa. Esialgne plaan oligi, minna pilvelõhkujat külastama aga kuna Emirates väitis, et kuna meie äralennuni on aega vaid 4 tundi, siis jääb see aeg meile napiks, et suudaks ära käia ja õigeaegselt ka tagasi jõuda, siis loobusime sellest plaanist lõplikult ja vaatasime seda vaid kaugustes säramas ja läksime Emiratesi kulul sööma Tai kiirsööki.

Lisaks Burj Kalifale on Dubai praegune lennujaam on aga samuti meeletu ehitis. Jõudmaks maandumisvärava juurest söögikohtadeni kulus ca 15 minutit kiiremat kõndi ja just teavitati, et Dubai avamas kohe kohe ka veel suuremat lennujaama, mis kandideerimas maailma suurima lennuvälja tiitlile. Kõht täis ja meel hea, selgus aga infotabloole vaadates, et meie lend on edasi lükatud ca 2 tundi.

Läksime küll kohe õigust nõudma, et saada tasuta hotelli aga meie kurvastuseks, peaks olema kahe lennu vahe 8 tundi, meil aga oli see vahe kõigest natukene üle 6 tunni ja nüüd me siis siin istume ja tiksume.

 

Julgen lausuda ka teiste eest, et tunne on päris zombilik, sest tegelikult pole keegi juba teist päeva järjest maganud ja tunne suht väsinud. Mis aga sellise suure lennujaama juures tõsiselt hämmastav, et magamisvõimalused peaaegu puuduvad. Pinke kus istuda on palju aga, et suudaks seal minutitki magada….vaevalt, lihtsalt nii ebamugavad on tehtud. Kuna kõik muu tundub siin lennujaamas väga täpselt läbi mõeldud ja kõik on ultramoodne, siis arvame, et see pinkide teema on ka väga teadlikult just nii lahendatud, kuid miks just nii....

Ootame vaid lootusega, et Airbusis saame magada natukenegi.

Seega oleme Burj Kalifal nii lähedal ja samas nii kaugel ja täpselt sama seis on ka Taimaaga. Oleme jõudnud täpselt poole peale ja samas ka nii kaugel...

Aga reisimehe vaim ei murdu. Loodetavasti järgmine postitus juba Taimaalt.