Templid, templid, Templid

Templid, templid, templid

Eile siis matkasime kõige tuntumates templites, mis asusid 10 km raadiuses. Täna alustasime siis kaugematest templitest. Ega hommikul oli küll juba tunne, et aitab, sest neid on tõsiselt palju, kuid kuna meil kokku 3 päeva pilet ostetud ja tuk tuk ka ära makstud, siis ikka ajasime ennast ülesse ja läksime tiirule. Olles sõitnud ära ca 15km ja jõudsime piletikontrolöri juurde, selgus, et mina olin unustanud oma templite passi koju ja vurasime uuesti sellele järgi. Lõpuks siis jõudsime ikka tagasi templite juurde ja hakkasime neid reas läbi käima. Kaudselt on nad suht samad, kuid kui ikka süveneda natukenegi sügavamalt neisse, siis on tegu väga erinevate templitega ülesehituselt. Igal templil on olnud oma ülesanne ja eesmärk. Taaskord üllatusime ehituskunstist, sest templid olid ikka meeletult suured. Mida kaugemale jõudsime, seda suuremaks templid läksid ja õnneks ka turistide hulk muutus järjest väiksemaks, jõudes kaugemale ja seega oli ka suht rahulik rohkem süveneda, kuid päeva teiseks pooleks olime küll templite mürgituse viimases staadiumis ja homse templipäeva kustutasime oma plaanidest ja lähme vaid Tonle Sap järvele, kus järve keskel asub ujuv küla. Küla kus toimub igapäeva elu: pood, kool, elamine jne. Õhtupoole aga sõidame Siem Reapist minema ja hommikuks peaksime olema rannalinnas Sihanoukwilles. Vahemaa Siem Reapi ja Sihanoukwille vahel on vaid ca 530km kuid buss sõidab seda vahemaad 12 tundi. Seega saab raske sõit olema see.

 

Väike müügineiu: http://www.youtube.com/watch?v=R0dlg7S5m7w

 

Toit:

Olles nüüd peatunud 3 päeva Kambodzas ja olles toitunud nii tänavatoidust kui ka söögikohast siis võib öelda, et kindlasti on Kambodza köök väga tagasihoidlik ja maitsetu võrreldes Tai toiduga. Üldiselt on iga riisi toidu sees purustatud-riivitud aedvilju, vürtsid peaaegu puuduvad.

Mis aga on siis silma jäänud?

Esiteks on kõik söögikohad üle rahvastatud personalist ja seega kogu teenindus on üle võimendatud ja tegelikult organiseerimatud.

Igakord kui saabume sööma, tuleb üks teenindajatest ja juhatab meid koha peale. Siis tuleb alati keegi teine teenindaja ja toob menüü. Tuleb kohe kolmas teenindaja ja toob lauale mingid söögitaldrikud supi jaoks. Peale menüüga tutvumist saabub neljas kodanik, kes võtab meie tellimuse, siis tuleb viies inimene kes toob joogi lauda(joogid: karastusjoogid, õlu, mahl on tavaliselt klaaskannus (ca 2 liitrit). Olles seletanud viiendale teenindajale, mida me soovime, saabub selle peale kuues teenindaja  või siis see teine/kolmas teenindaja ja viib laua pealt ära need supikausid ja toob järgmised nõud kuni söögini välja ja vahepeal astub ligi keegi ülemuse laadne härra, kes küsib kas kõik on okei. Olles toodud nõud laua peale, siis enne kliendile andmist pühitakse kõik nõud ja pulgad ja lusikad veel lõhnastatud paberiga üle ja siis võiks nagu sööma hakata. Eestis oleme harjunud, et kui meil ka saab klaas tühjaks, siis võtab see kellel janu ise kannu ja valab endale juurde. Kambodzas aga peavad sellel silma peal teenindajad ja praktiliselt kohe kui keegi on ühe lonksu pealt ära joonud astub keegi lauale ligi ja valab uuesti klaasi täis. Iseenesest on teenindus väga kliendisõbralik, kuid minule natukene ehk liigagi personaalne ja tahaks lihtsalt istuda ja nautida oma sööki kuid teenindajate üleküllus ja liigne hoolitsemine hakkas meid natukene häirima küll. Üks õhtu lugesin kokku, et ühes söögikohas oli ca 20 teenindajat ja tegu ei olnud üldse suure söögikohaga ja mis veel imelikum, et sellest kahekümnest inimesest vaid 1 sai natukene inglise keelest aru, kuigi tegu oli noorte inimestega.

 

Angkori templid

Angkor Wat, Ta Prohm ja teised templid.

Angkori külastus pass

Alustasime oma päeva kl 5 hommikul sõiduga Angkori Wati templisse vaatama päikesetõusu. Tuk Tuk võttis meid peale ja sõidutas templi väravatesse piletikassasse, kus tehti meist pildid ja väljastati 3 päevane pääse templi aladele ja sõitsime sisse templite aladele. Kell oli hommikul 5 läbi mõned minutid ja rahvast vooris rohkem kui oleks ette suutnud kujutada-autod, bussid ja tuk-tukid lihtsalt tulid ja tulid ja tulid. Meenus seoses sellega kunagine Eesti mängufilm Keskea Rõõmud, kus inimesed sõitsid imearsti juurde. Kui meie kohale jõudsime, siis oli Angkori peasissekäiguäärse järve ääres sellinne rahvamass nagu rahvuslaulupeol, kõikidel kaamerad käes ja ootamas päikesetõusu. Üritasime ka ise koha leida ja jäime ootama oodatud päikesetõusu. Esialgu oli kõik päris pime ja kaugelt oli aimatav vaid templi tornid kujutisena ja siis hakkas toimuma värvidemäng: punane, oranz, kollane, valge jne jne. Vaieldamatult oli see päikesetõus omaette vaatamisväärsus, kuidas pimedast kerkisid esile tornid ja seejärel terve tempel. Ilmselgelt oli see üks väheseid hetki kui ma tundisn puudust korralikust fototehnikast, sest seda pilti kahjuks „seebikarp“ edasi anda ei suuda, mida enda silm koges sel hetkel.

 

Seega ca poole tunniga oli päike tõusnud ja templid juba täis päevavalguse käes ja nii me alustasime oma retki. Ei ole ma jõudnud vaatama Giza püramiide kuid need mastaabid, mis siin ilmnesid olid meeletud. Esialgu sai õhinaga igast detailist pilte tehtud ja seda iga nurga all, sest on tõsiselt paeluv, mida on mungad suutnud teha lühikese ajaga, kuid hiljem lihtsalt ei jõudnud enam, kuna huvitavaid detaile ja nüansse oli lihtsalt meeletult palju.

Olin juba algselt teadlik templite suurest hulgast, kuid ei arvestanud siiski nende nii suure arvukusega. Ühe templi järel oli teine ja teisele järgnes kolmas jne jne jne. Seega tänase päevaga suutsime läbi käia ehk ca 10 erinevat templit.. Rohkema jaoks lihtsalt polnud meil enam ei jõudu ega ka viitsimist ja jätkame homme, sest ka füüsiliselt olid templid väsitavad, kuna trepid olid väga kõrgete astmetega ja suht püstloodis, et tihti tuli käed appi võtta, et ennast ülesse vinnata.

Templid on tõsiselt suured ja samuti tekib imestus kuidas omal ajal seda suudeti vaid inimjõu abiga ehitada, sest on näha, et kiviblokid on suured ja rasked ja see kõik kõrgustesse vinnata… Neist kümnest järjestikust templist oli parimas seisus kindlasti Angkor Wat ent meile endile kõige huvitavam ehk Ta Prohm tempel, mis ka oma tuntuse saanud Tomb Rideri filmist ja kus hetkel toimub suurim restaureerimine.

Mis aga templite juures ajas lõpuks suisa vihale oli selle liigne kommertslikus. Turistides nähakse suurt ja paksu rahahunnikut, mis iga hinna eest tuleb ära võtta. Igal sammul oli kuulda kuidas keegi tuleb ja küsib ükskõik mille eest: One Dollar. Kui natukene hakata aga hindu arvestama ümber teistesse valuutadesse, siis selgub, et sellise vaese riigi peamise atraktsiooni juures röövitakse turisti enim. Esimese hooga on kõik väga abivalmid ja jooksevad kõik templi töötajad appi pilti tegema, näitavad kust saab trepist ülesse ja kust alla ja kus on parimad vaatekohad ja siis kui nende väike abi on kätte saadud, tuleb vastuseks: brat, dai one dollar või andke palun jootraha. Lõpuks me lihtsalt eirasime igat vähimatki abi pakkumist ja tegi nalja kuidas ükskõik kuhu ka pead ei keerand tuli vaid üks lause: one dollar. Nagu ka nende lausest saab välja lugeda, siis on venelased nendele väga suur sihtgrupp, sest kõik hädavajaliku nad suutsid ära rääkida ka vene keeles. Mis aga oli kurb vaadata, kuidas väikesed lapsed 7-9 aastased üritavad igal võimalikul moel midagi maha müüa, põhjendades, et neil on vaja kooliraha. Nad suudavad manada endale ette sellise näo, et vaid väga südametu inimene ei osta neilt midagi.
Link: http://www.youtube.com/watch?v=gZ0Ui6rxnHIi
Ja kindlasti ka Angkor Wati juures jätkub räpasus

Sellised esialgsed emotsioonid, homme on uus päev ja uued templid, eks ole näha, mida üllatavat me sealt näeme. Täna oleme juba isegi ennast ületanud ja ülejäänud päeva võtame vabalt basseini ääres päikest nautides, sest kahjuks siin linnas midagi muud teha väga pole ja väsimus on suur.

 

 

Kambodza

Kambodza.

Bangkokist liikuma saamine läks ludinal ja mingeid muresid polnud. Alustan poolikut päeva suisa eraldi peatükiga. Kuna foorumid hirmutasid oma jutudega ära Taist Kambodzasse pääsemisest ja igasugustest kelmustest piiril, siis otsustasime lasta Tai kohalikul reisibürool asjad korda ajada väikese lisatasu eest. Läks see maksma meile koos tasudega 1000Bahti koos üle piiri abistamisega ja viisaga ja hotellide leidmisega Siem Reapis. Piirile jõudsime kl 13 kohaliku aja järgi, kus meid ootas juba Kambodza kodanik, kes pidi meid aitama. Kambodza turismiagent tegi meile väikese ülevaate Kambodzast, rahadest, olukorrast ja jagas kõiksugu igati vajaliku infot. Selle ajaga toodi meile ka juba passid, kus viisa sees ja läksimegi juba hanereas piirile. Esmalt Tai ja siis juba Kambodzasse. Tai pool oli veel igati viisakas ja korrektne, kuid Kambodza piiripunkt oli juba paras „peldik“: must, räpane, lagunev, ametnikel tõsiselt kama kaks kõigest ja minu passiga tegeledes tegeles ametnik rohkem oma Iphone nutitelefoni näperdamisega kuivõrd minu asjadega. No lõpuks muidugi sai tempel sisse ja pääs riiki. Kulus selleks kokku ca tund, mis iseenesest polnudki nii hull. Esimesed meetrid Kamboodzat olid aga kohutavad. Eelmine aasta arvasime, et Filipiinid on suht räpane ja must, kuid see, mis avanes piiripunkti juures oli kordades hullem. Raipehais oli selline, et Riho oleks peaaegu oksendama hakanud. Ka minul oli tõsiselt tegu õige hingamisrütmi leidmisega. Prügi oli rohkem kui mõnel prügimäel, vaesus ja räpasus paistis igal sammul silma, mille kõrval aga toretsesid uhked kasiinod kuldsete ja säravate hoonetega. Kuna piiripunktis oli pildistamine rangelt keelatud siis jäid ära parimad pildid, kus üleni räbalates ja paljajalgne kohalik lükkab meeletut käru, mis püsis koos vast veel jumala armust, taustaks kuldse fassaadiga kasiinod.

Edasi astusime ametkondlikku bussi, mis toimetas meid piirilt ära päris bussijaama. Bussijaamas vahetasime raha ja edasi pandi meid takso peale. Taksodeks seal maal Toyota Camry ja sõit võis alata. Kuna piirist Siem Reapini on vahemaa ca 200km, siis ennustati meie reisiajaks natukene üle 2 tunni. Alguses oli maantee väga ilus ja sile ja sirge, kuid lubatud liikumiskiirus vaid 60km/h. Meie taksojuht ületas seda eestlaslikult 10km/h. Ca 150 km pärast muutus aga ilus asfaldtee suht koht auklikuks, kus augud olid mõnes kohas suisa 30-40cm sügavad, osades kohtades punane liivane aluskate väljas ja lisaks kõigele pidi meie juht schumaherilikult slaalomit sõitma ohtrate Kamazide, Belaruzide, rollerite, lehmade ja muude elukate vahel, keda jätkus maanteele päris rohkelt.

Need esimesed 200 km Kambodzat oli päris masendav. Vahelduva eduga oli küll täitsa ilusaid ja suisa lossiliku välimusega maju, kuid nende kõrval lasus, kas tohutu prügila või riisipõld.

Jõudsime Siem Reapi ja ainuke, mis sellele viitas oli see, et riisipõldude asemel tekkisid mõlemale poole teed uhkete fasaadidega hotellid, mille kõrval,nagu ikka ka kohutavad lobudikud. Kuna meie hotell asus kõrvaltänavas, siis peateelt ära keerates aga tabas meid üllatus nagu oleksime reisi sihtkohaga eksinud ja Siberisse sattunud, sest kõrvaltänavad on kõik kaetud vaid punase liivaga, poriaukudega. Tänav ise nagu kuumaastik ja iga selle tee ääres olid uhked ja ilusad hotellid või söögikohad.  Ka meie hotell oli uskumatult kena välimusega, mida eales poleks uskunud sellisest tänavast.

 

 

Jõudnud kohale, anti tuba ja kohe tuli ka reisiagent juba meid ära seepama. Tegu oli esmapilgul väga sõbraliku mehega, kes lõi meile kokku meie järgneva 4 päeva reisiplaani ja soovis meilt saada 1,140 miljonit kohalikku raha. Seepeale läks tõsiseks arveldamiseks, mis lõppes sellega, et kui eriti sõbralik reisiagent lahkus meie toast, avastasime, et me olime 60000ga vastu pükse saanud.

Neelasime selle kaotuse alla ja läksime linna peale sööma ja vaatama. Igal sammul käisid Tuk-Tuki juhid end pakkumas ja no saime siis kokkuleppele, et 3 dollariga teeb meil linnale ringi peale ja otsustasime, et lähme ja vaatame seda asja. Jõudes tagasi meie algupärasesse sihtpunkti aga ladusime kolm ühedollarislist talle istme peale, millest ta kohe ühe endale tasku libistas ja nõudis 1 juurde ja siis ühtäkki otsustas, et tahab hoopis 5 dollarit saada. Temaga vaidlemise lõpetasime lihtsalt sellega, et Riho viskas talle siis veel ühe dollari ja keerasime lihtsalt kanna pealt ringi ja lahkusime. Seega saime tunni aja jooksul ca 3-4 õppetundi, et kahjuks kõik esmalt eriti sõbralikud kodanikud üritavad igal võimalikul moel lüpsta.

Ka rahade kohta on Kambodzas erinevad arusaamad. Enamus reisiblogisid kirjutavad, et terves Kambodzas on valdavalt käibevahendiks USA dollar, siis esimese päevaga me aga veendusime risti vastupidises. Söögikoht, tuk tuki juhid, kohalikud reisiagendid kõik eelistavad Kambodza Riaali Dollarile. Raha vahetustest veel niipalju, et EUR ja Dollarit vahetatakse küll igas valuutavahetuses kuid suhteliselt halva kursiga. Hoopis soodsam tuleb vahetada EUR või Dollar Tai Bahtideks ja Tai bahte saab vahetada igas valuutavahetuses keskpanga kursiga ja ilma teenustasuta.

Tänaseks üllatustest kõik, hommikul kl 5 lähme me siis meie reisi peamist vaatamisväärsust Angkor Wati vaatama. Ehk suudab Angkor muuta meie esmast nägemust Kambodzast.

Lootused ja ootused on küll suured.