Phnom Pehn

Phnom Pehn

Niisiis hommikul tegime endale Vietnami viisa ära ja sebisime ka bussipileti HoChiMinchi. Tegime viimased söögid veel koduses eesti baaris ja jooksime ära bussile. Koos meie lahkumisega saabus Sihanoukville vihmJ. Buss oli meil 16 kohaline ja bussis isegi peaaegu toimimatu WiFi. Mina otsustasin magada. Vahemaa Sihanoukville ja Phnom Pehni vahel on 200km kuid buss sõitis seda vahemaad  natuke üle 5 tunni. Tee oli küll suht sirge kuid jube künklik. Phnom Pehnile lähenedes ääristasid maanteid meeletut tehaste kompleksid ja kuigi kohalik aeg oli 18 juba, siis tehase transport vooris inimestega tehase poole.

 

Prügimäed tehaste ees.

Rahvaveokid ootamas tehase ees.

Veel üks tehas.

Tehase rahvaveok-ca 100 inimest koormaks.

Tehas.

Kes veel ei tea siis Kambodzasse on koondunud enamus Aasia tootmisest: Nike, Levis, Puma ja muud riidebrändid plus kõiksugu muud tootmine, sest tööjõud on siin odav. Tehase tööline saab kuus 60USD palka-see on ca 50EUR. Politsei saab näiteks 100USD palka(ca 75EUR/kuus). Seega jah, kuidas need inimesed siin ära elavad seda Eesti inimese loogika kahjuks ei suuda aru saada.

Samuti jäi juba esimestel meetritel silma väga palju tänavainimesi ja kerjusi, mida olen näinud vaid seni Filipiinidel ja ka seal tundus neid Phnom Pehni kõrval vähem olevat.

Nüüd siis hotellis ja lhme õhtusöögile. Homme plaan vaadata kuninga lossi ja genotsiidi muuseumit. Kui ajaliselt saame oma asjadega normaalsel ajal valmis, siis põgeneme siit veel homme õhtul Saigoni.

Time out

Puhkus….

Viimased päevad oleme suht napisõnalised olnud blogiga. Ei, pole muresid, pigem kõik on hetkel liiga mõnud ja chill, et viitsiks kulutada aega kirutamisele.

 

Eilse päeva vedelesime lihtsalt „kodus“-hotellis, basseinis, rannas ja ei teinud mitte midagi peale puhkamise, sest tegelikult puhkuse esimesest päevast saadik oleme iga hommik ärganud vara või jooksnud jalad rakku. Eile õhtupoole aga viisid Aili, Reiko, Katrin meid õhtustama Khmeride söögikohta, kuhu tavaline valge inimene ei satu eriti, kui just pole selliseid häid giide nagu meil õnnestus leida. Söögilaud oli lookas: kala, kana, krevetid, riis ja kohalik õlu. Sõime ja sõime, nii, et kõhud punnis. Söök oli tõesti väga hea ja samas ka odav: 4USD nägu. Kui muidugi üle köögi ukse sai vaadatud, siis ei oleks küll siia sööma tulnud aga no nagu näha oli siis köögi sisustus tegelikult ei oma ikka söögi maitsele mingit mõju, pigem ikka toiduaine värskus ja hea kokakunst. Peale sööki sai veel käidud kohalikus eestlaste baaris ja mõnele kohalikule paar mängu piljardis pähe tehtud ja siis ära magama.

 

Koh Song Sa

 
 

Mangroovi jõgi

 

 

Täna, 11.11.2013. alustasime hommikul jälle varakult ja täna oli plaanis paadireis Koh Rongi saarele ja seda ümbritsevatele saartele. Sadamas ootas meid kolmetekiline peolaev Sun. Kokku oli laeval ca 30 inimest, kellest 8 suisa eestlased. Alguses kulgesime tund aega mööda sinavat vett, kuni võtsime vaikse koha sisse kohaliku saarekese lahes, et snorgeldada, ujuda ja kala püüda. Tunnikene puhkust, siis pakuti lõunasööki ja sõit jätkus Koh Rong Samloemile. Koh Rongi Samloemi näol oli tegu küll ehtsa postkaardiga: helesinine vesi, valge liiv, mõned palmid ja muud puud ääristamas rannariba. Ujusime seal ca tunnike ja siis viidi meid dzungliretkele: natuke liaane, natuke metsa ja tihnikut ja siis mangroovi jõgi, kust jalutasimepikki  läbi ja siis veel natukene ujumist rannas ja kell 15 tagasi laevale ja sõit maa poole. Kes aga soovis sai jääda aga saarele EcoVillagesi. Eestlastest 3 jäid ka saarele õdusat õhtut ja planktoneid nautima. Kuna tegu Eco külaga, siis seniks kui on väljas valgust on ka tegemist, kuna elekter otseselt saarel puudub, siis kella kuuest on seal pilkane pimedus juba ja peamine põhjus, miks inimesed jäävadki sinna on sinakas plankton, mida on näha pimedas merevees helendamas.

 

Tagasiteel aga muutuski laev peolaevaks. Kõigepealt joodeti kõikidele sisse üks tervitusnaps ja sellele järgnes õlle võidujoomine. Võidujoomine aga seisnes selles, et juua said need ja tasuta, kes suutsid juua ära kannutäie õlut läbi snorgeldamistoru ühe sõõmuga ja kui ei suutnud ära juua, siis pidi kannutäie ise kinni maksma. Meie eestlaste kambast üritas seda teha vaid Martin kuid ka temal puudus õllesoolikas. Kõige rohkem suutis ära juua üks kodanik ja seda 11 kannutäit ühe sõõmuga ja järjest.  Lisaks siis tants ja trall ja hea muusika, kes viitsis sellest osa võtta. Meie sukeldusima ga alumisele tekila ja arutasime reisimuljeid kaasmaalastega.

 

Video coming soon: Martin drinking beer:)

http://www.youtube.com/watch?v=yvoFg8ASiNY

Kuna kohalik server ei võimalda youtubet avada, siis hetkel kahjuks videot ülesse laadida ei saa aga tulge mõne päeva pärast tagasi:)

 Homme üritame teha endale ikka Vietnami viisad ja kimada ära Phnom Pehni ja sealt edasi siis Vietnami. Alguses oli meil hirm, et keeristorm tabab ka Vietnamit aga õnneks läks see lõuna Vietnamist mööda ja seal ilm on ilus.

Skorpion baaris

 

Sellised elukad siis rahmeldavad siin ringi.

Minu käega võrdlus

 

 

 

 

Sihanoukville

Laupäev…

Täna pikka juttu ajada ei viitsi. Hommikul rentisime endale rollerid ja toredad kohalikud eestlased Aili ja Raigo kulutasid oma väärtusliku päeva ja tutvustasid Sihanoukville parimaid kohti. Mina olen täiesti ära põlenud, ülejäänud on natuke tugevama nahaga ja täitsa elus. Igatahes oli väga vahva ja toimekas päev. Suured tänud kõigile, kes on viitsinud meid siin välja kannatada!

Nüüd aga vaadke pilteJ Ehk homme rohkem viitsimist midagi kirjutada kui põletus elada laseb.

Meie giid Aili ja taustaks Sihanoukville!

Martin lubas Budhaks hakata....õigem vist oleks ka:)

Vaeste linnaosa.

Vaeste linnaosa 2.

Meie Hondad ja Suzuki

Tagasihoidlik parkla

Reiko Itaalia ja Ameerika kaunitaride vahel.

Kõrvaltänava Rolls.

Sellinne sild....ühe mehe tellitud, ühe mehe poolt lastud ehitada, et lihtsamini koju pääseks ja Tartus ehitame ja remondime sildu aastaid ja ka siis ei muutu need selliseks!

Monkey family

See krunt maksab 250000USD, kahjuks jäite hiljaks...MÜÜDUD 

Cafe Amigo & sini-must-valge

Must Visit place in Sihanoukville!

 

 

MU!

 

 

 

… järgneb action

Kung Fu :)



Eelmine peatükk jäi lõputa. Alustan siis täiesti algusest. Taimaalt Kambodzasse tulles lasime oma reisi ja viisa organiseerida Bangkoki reisibürool. Reisibüroo poolt oli viisa, piiriületus ja hotell esimeseks ööseks kui saabume Siem Reapi. Selle teenuse eest maksime 1000Bahti inimese kohta.  Bangkokis korjati mikrobuss turiste  täis ja hakati sõitma piiri poole. Mõni kilommeter enne piiri oli meil peatus ja piiriäärne „turismibüroo-hotell-söögikoht“ korjas meil dokumendid kokku ja tegi viisad, misjärgselt tuli Kambodza kodanik ja aitas meil oma juhendustega üle piiri. Taimaa viimases „reisibüroos“ aga keelitas kohalik reisibüroo agent meil vahetada pakutud hotell prema vastu: ilusam-moodsam, bassein jne. Kuna hinnavahe oli väga väike, siis valisimegi uue hotelli.

Niisiis piir ületatud tõi takso meid Siem Reapi, kus tuli vastu keegi kodanik: Nihverdis, kes nimetas, end selle hotelli omanikuks-esindajaks ja transportis meid hotelli. Hotellis viis meid oma tuppa, näitas ära söögi ja ujumisvõimalused ja pakkus välja meile 3 päeva tegevuskava, mille me aktsepteerisime ja maksime soovitud summa. See kuidas käis rahaga arveldamine oleks olnud hea filmile võtta, sest see vangerdus käis imelise kergusega ja juba oli raha tema käes ja see agent kadunud ja alles siis selgus, kuidas me maksime rohkem kogu asja eest. Kuna see summa EURides polnud just väga suur summa, siis me jätsime selle endale „koolirahaks“. No se, et vahepeal veel mitmes kohas meil nahk üle kõrvade tõmmati, et ise ka sellest aru ei saanud me, siis unustasime need asjad ja üritasime igal jrgneva suhtlusel kohalikega olla ülitähelepanelikud.

Täna, reisilt järvele tagasi tulles, siis oli plaan minna hotelli ja pakkida asjad ja õhtul end seada öise bussi peale Sihanoukwille. Jõudes hotelli öeldi, et me oleme olnud üle lubatud aja ja peame tasuma ka järgneva päeva eest ööbimise. Kuna meie Kambodza poolne väga lahke hotelli „omanik-agent“ teadis samuti, et meie buss lahkub kell 20 ühtul, siis me võime hotelli jääda kuni bussi väljumiseni. Lähtudes sellisest lubadusest, ütlesime retseptsioonis, et lähtudes selle mehe lubadusest, me siiski ei tasu seda. Esialgu ei teinud hotelli personal selest väljagi ja läksime omi asju pakkima, et siis vabastada tuba ja ootame siis need mõned tunnid fuajees. Vahepeal lasime endale ka tellida auto vastu bussijaama sõiduks. Tuk-tuk sai tellitud kella kuueks.

Olles asjad pakitud, tulime ära fuajeesse ja istusime diivanile ja hakkasime omi asju toimetama, kuniks tuli hotelli töötaja käsikirjas paberiga, et palun tasuge ka sellinne arve hommikusöökide eest, mis oli algupäraselt lubatud hinna sisse. Arveks 2 hommikusöögi eest oli 21USDi.

Siin mainiks ära ka hommikusöögi menüü 2 päeva peale: 2 röstsaia ja 2 müslit ja 6 väikest „mahla“. Kusjuures hommikul veel naljatasime, et kui selle röstsaia eest tõesti peaks maksma  sellist summat mis hinnakirjas on, siis tuleks küll pisar silma. See aga selleks.

Kuna meile oli lubatud ka hommikusöögid hinna sisse, siis taaskord keeldusime viisakalt seda tasumast. Seejrel hakkasid aga erinevad  teenindajad käima ikka jutuga, et kahjuks ei sa nemad meid ära lasta, kuna arve tuleb tasuda ja nii ongi!

Seletasime neile korduvalt et kuna meile lubati midagi muud, siis me lähtudes sellest ei saa midagi maksta. Vaidlus kestis ca 20 minutit rahulikus toonis, kuni astus sisse keskealine meesterahvas, kes otse astus meie juurde ja käratas, et see on tema hotell ja nüüd makske raha ära. Üritasin, siis selle omanikuga suhelda ja seletada, kuid tema poolt tuli vaid üks vastus,: teie asi pole siin sõna võtta ja makske arve ja teda ei huvita mitte miskit. Üritasin esialgu sõbralikult temaga suhelda aga nii kui suu lahti tegin nii ta kratas taaskord, et jäägu ma vait ja makske raha. Asi läks nii kaugele, et mul suisa läks vihast silme eest mustaks ja lasin ka Martinil, Rihol suhelda, kuna isiklikult ma oleksin järgnevalt juba väga ebasoliidselt suhelnud, kuid tema jäi enda nõudmisele kindlaks. Seepeale ma veel tegin katset, et jagame siis selle summa pooleks, mispeale käratas, et Teile pole see 21 USDi niikuinii suur raha ja siis ma jätkuvalt seletasin, et asi ei olegi rahas vaid lubaduses ja põhimõttes. Kuna hääl läks mõlemal osapoolel järjest valjumaks ja minul sai tõsiselt kops üle maksa, siis ma lõpuks karjatasin tema peale ja nõudsin ka selle „omaniku-agendi“  kohale toimetamist ja lubasin helistada turismipolitseisse. Selle peale ütles omanik, et ta just saatis ka meile järgi tulnud tuk-tuki minema ja lasi sulgeda suure raudvärava, et me ilma maksmiseta väljuda ei saaks.

Kuna trumbid olid ilmselgelt nende käes ja ka tänava peal olnud iniesed kogunesid kisa peale kohale, siis maksime ära ja läksime võtsime uue tuk-tuk et üldsegi bussile jõuda, sest ilmselgelt teades igasugu taustainfost, siis politsei tegutseb vaid altkäemaksu peale ja ilmselgelt astub ennem kohaliku kaiteks välja kui meie kaitseks.

Järgnevtele Kambodza külastajatele aga soovitan iga hind, kokkulepe paberile panna ja sellest mõlemale poolele siis üks pool jätta, sest on näha, et Kambodza mehe sõna ei maksa midagi ja ainuke, mis maksab on raha. Kuna ka meil oli esmalt paber kogu asjade kohta aga siinseks kombeks see hotellides või siis turismiagendi ära võtta, siis kahjuks polnud meil ka paberit enam enda kaitseks ja pidime alistuma.

Olles saanud hotellist minema, võtsime esimese Tuk-Tuki ja kimasime bussijaama, et sõita Siem Reapist Sihanoukwille. Vahemaa kahe linna vahel on ca 500km, kuid buss läbib seda vahemaad ca 12 tundi koos vahepeatustega ja sõidab terve öö. Vaadates bussi sisse aga selgus sellinne vatepilt, mida veel elus polnud näinud. Bussi istmed, sees olid kahekordsed ja pool lamavas-magavas asendis. Bussi sisenedes tuli jalan’ud ja sokid ära võtta. Võtsime siis asukoha sisse bussi tagumises nurgas lae all nagu tarakanid. Toolid-voodid olid termantiinist ja terve buss haises korralikult. Kui veel rahvast hakkas sisse tulema, kasvas ka hais. Turistid olid vist valdavas osas ennast kõik pesnud, kuid kohalikud olid tõsised rentslirotid. Meie kõrvale tuli ka 2 kohaliku ja no kui nad oma „sõrad“ viskasid „Madratsi „ peale, siis ma vaatasin, et keeran pakid „maha“: higihais, jalad haisesid ja siis tegid ise veel heitgaade juurde. Ilmselgelt tõotas tulla raskemat sorti reis.

Siem Reapist pidime sõitma esmajoones Phnom Pehni, mille vahemaa on 300 km. Esimesed 90km läksid suhteliselt leeebelt ja kergelt-tee oli suht talutav ja sai isegi ca tund magatud. Peale 2 tundi sõitu tehti väike söögi ja puhkepeatus ja siis hakkas sõit „unistuste maanteel“. Tegu on maanteega, kuid usun, et nõukogude liidu kartulipõllud olid ka sirgemad ja siledamad: neid kordi oli ikka meeletult kui kogu minu keha eraldus minu all olevast madratist ja tekkis tunne nagu avakosmoses-kaaluta. Kui esimese 90km jooksul oli siis meie sõidukiirus maanteel ca 45-50km/, siis mingil hetkel muutus see jalgsi liikumis kiiruseks. Kusjuures keegi isegi norskas ja magas nagu vana rahu ise. Praegusel kirjutamishetkel oleme siis jõudnud ca 100km kaugusele Siem Reapist ja veel 200km on sõita. See on karm….Hetkel side lõpp, kuid eks lõplikud emotsioonid tulevad siis kui elusalt Phnom Pehnis või Sihanoukwilles kohal. Phnom Pehnist Sihanoukwille peaks tee olema juba parem.

 

Peale esimest peatust läksid teeolud pärishulluks, kuid eks väsimus sai ka minust võitu ja uinusin ja ärkasin alles mõned kilometrid enne Sihanoukwille. Haisuga ma ära ei harjunudki, sest jalahais ja higihais sai öösel lisa kõiksugu muudest kehavedelikest ja pigem hommikuks olid võimendunud, oli tunne nagu kilud karbis.  

Bussitootjaks on Hyundai ja antud bussil oli spidomeetril 1115000km. Seega kui see buss tõesti on need kilomeetrid teinud vaid sellel teelõigul, siis mida suudaks see buss siledal teel?

 

Kuid õnnelikult kohal Sihanoukwilles ja Beach Road Hotelis. Kes veel ei tea, siis tegu eestlaste hotelliga ja sisse astudes kohe juba sattusime eestlase otsa. Esmaste plaanide kohaselt oleme siin hotellis vähemalt 4 ööd, eks siis näha ole mis edasi saab.

Sihanoukwille bussijaam

 

 

 

Tonle Sap Lake

Järveelu

Täna viis meid reis siis Tonle Sap järvele. Tegu siis Kagu Aasia suurima järvega, mis kantud ka UNESCO niekirja. Järve suuruseks on kuival hooajal 2700km2 ja vihmaperioodil kasvab see 16000km2 suuruseks. Järve suurimaks eripäraks on see, et järve peale ehitatud mitu küla, kus pesitsevad kalamehed. Enamus on Vietnami päritolu, kes elanud seal põlvest põlve ja vaid Khmeride sõja ajal aetud tagasi Vietnamisse ja peale sõja lõppu taaskord tagasi saabunud. Järv on koduks 149le kalaliigile. Tonle Sap järve kalandus annab Kambodza GDP-st 16%.

Tonle Sap kalamees

ärveni sõit võttis aega ca 40 minutit ja sel teel läbisime mitut küla, mille põhitegevuseks ikka kalandus aga ka riisi ja loomade kasvatus. Jõudes järve kaldal asuvasse sadamasse, ostis tuk tuki juht meile piletid paadile. Minnes turistina oleks maksnud pilet ujuvasse külla 35USD, lastes aga osta kohalikul, saime hinnaks 15USD. Istusime siis päris vanasse ja väsinud paati, kus põhjas loksus ohtralt vett ja kohe anti selga ka päästevestid. Paati ja selles asuvale veele vaadates tunduski päästevest esmatähtis. Niisiis vestid seljas, ja sõit algas. Esmalt sõitsime ca 15-20 minutit kuni hakkaski paistma vees kasvavate puude ja põõsaste taga katused ja antennid ja siis avanes juba terve küla silmapiirile. Esmalt oli politseijaoskond, siis tuli kool, haigle, meditsiinipunkt, tempel, veel üks kool kohalike elanike majadega läbi segi. Kokku pidi olema selles külas ca 2000 maja. Kuna hetkel oli veetase päris kõrge, siis ulatus vesi peaaegu majade trepi alumise astmeni. Kuivemal ajal pidi aga olema postide kõrgus ca 5-7 meetrit. Koha peale jõudes pandi meid maha kohalikus sadamas ja sealt edasi sai vaid aerudega paadiga, mille eest aga küsiti 15 minuti eest 8 USD/per person. Selle hinna eest me loobusime, kuna 15 minuti eest tundus seda palju.

 

 

 

Kindlasti on tegu unikaalse külaga, kus osad pered elavad väga algeslistes tingimustes ja paistis silma ka maju, kus seinal paistis suur televiisor. Ring peale tehtud, sõitsime tagasi sadama poole ja tulime linna. Tee peal tegi ka tuk-tuki juht väikese peatuse, et osta endale delikatessi: grillitud konna. Viisaka inimesena pakkus ka meile, kuid loobusime: lõhn oli vägagi isuäratav aga teadmine, et tegu konnaga ja sellise rasvase isendiga, siis minul puudus igasugune isu.

 

 

Täna meil siis viimane päev ka Siem Reapis ja õhtul kl 7 kohaliku aja järgi oli plaan  lahkuda öise bussiga Sihanoukwille poole ja jõudes hotelli selgus, et me peame paraku maksma rohkem hotelli eest kui meil makstud oli ja....järgneb....