Bangkok 3 päev

 

03.11.2013

Tänaseks olime plaaninud reisi Floating Marketile ja Krokude farmi. Kl 7 ootas meid mikrobuss ja lisaks meile korjati peale veel 10 inimest ja võtsime suuna alustuseks Floating Marketile. Floating Market siis teisisõnu ujuv turg, ehk kogu kauplemine toimub paatides ja kanalites. Igas Kagu Aasia riigis on vähemalt mitu ujuvat turgu. Meil oli valida 2 Bangkoki lähedase vahel. Üks siis inimkäte poolt tehtud ja teine algupärane ujuv turg. Otsustasime siiski algupärase kasuks kuna ülevaade niikuinii oli suhteliselt kaudne, et näha siis seda õiget Aasia kaubandust. Peale 2 tundi sõitmist jõudsime lõpuks ujuva turuni, kus meid pandi paatidesse ja siis sõiduutati mööda kanaleid edasi päris turukohani. Koha peal oli võimalik valida ka lisa paadisõit individuaalse paadiga. Esialgu vaatasime, et vaatame niisama ringi ja ehk pärastpoole siis võtame paadi. Nagu aga selgus, on tegu küll aegade alguses olnud traditsioonilise vee elukate ja puu ja juurviljade turuga, siis tänaseks on see muutunud kõige tavalisemaks turismilõksuks ja turuks, ehk sama kaup on igal teiselgi turul, lihtsalt mujal saab kuiva jalaga hakkama, siis siin peab müüjani jõudma tihtilugu paadiga. Kuna turistide vool on sinna meeletu, siis lõunaks muutusid kanalid praktiliselt läbitamatuks. Ummikud olid suuremad kui Bangkoki enda tänavatel ja paadijuhid närvilisemad kui politsei koerad. Iseenesest minule kui tehnikahuvilisele pakkus ainukest reaalset huvi paadid ja nendele ehitatud mootorid. Kui paadid olid kõikidel ühesugused, siis mootoreid oli vastavalt oma rahakotile seinast seina ja iga mootor oma lahendusega mida oleks kadestanud ka paljud striitreisserid antud hetkel: turbod, vahejahutid, sportsummutid, värvilised mootorid ja rihmad jne jne jne.

 

 

Video ka turust: http://www.youtube.com/watch?v=eL16dqwI9zw

 

Peale ujuvat turgu võtsime suuan krokofarmile ja mina otsustasin, et kõige lihtsamini saab see tund mööda saadetud magades. Ahjaa vahepeal pakuti meile ka tasuta lõunat, mis koosnes natukene riisisit koos mingi aasia kastmega, mis seekord paraku ei olnud küll hea. Kiire lõuna peetud jätkasime teed krokude poole. Nagu koha peal aga selgus oli tegu natuke suurema kohaga. Alustuseks oli pargis mustkunstishõu, mis oli sellise aasialiku lähenemisega mustkunsti maailma aga kindlasti polnud see mitte halveb jürgenveeberlikust shõust ja nii nagu me ka koos ei nuputanud ei suutnudki me trikide tagamaid välja nuputada. Mustkunstile järgnes elevantside shõu, milles võeti läbi kogu elevantide ajalugu Tai elus, majanduses ja kohas Tai rahvale ja see lõppes päris väärika plahvatuse ja ilustulestikuga. Vantsid olid väga hästi kasvatatud ja õpetatud ja vaatemänguline.

 

Kogu pargi viimane etendus oli aga krokodillide taltsutamine kui nii saab öelda. See loomapark on kunagi varemgi saanud kuulsaks oma krokodillishõuga, kus taltsutaja pistab pea lõugade vahele ja krokodill lõuad kokku klõpsatavad. Seekord läks kõik ilusti ja igati lustakalt ja ladusalt ja kedagi nahka ei pistetud.

 

Õhtul tegime veelkord paadiga reisi kesklinna ja tagasi. Seekord aga trügisime tavalise paadi peale mida kasutavad inimesed töölkäimiseks. Reaalselt on siis turistidele mõeldud sinine paat, mis maksab 40Bahti üks sõidusuund ja tavakodanikele on oranz paat, mis teeb täpselt sama tee aga seda 15Bahti eest. Kesklinnas olles, käisid Riho ja Martin ka Mekongi vaatrattal. Mina kõrgusekartjana vaatasin seda siis altpooltJ

 

 

Kulgesime tagasi hotelli ja nautisime natukene tänavamelu ja tänavasööki ja läksime magama ära. Mina lõpetan siin mõne reaga blogist ja siis ka unedemaale, sest hommikul hakkame sõitma Kambodzasse.

Tagasitulles veel ekskursioonide koha peale, siis ka eelmised korrad panid imestama ja nii ka nüüd kui hästi ja ladusalt neil need ekskursioonid toimivad. On olemas sadu turismifirmasid igas linnaosas ja kõik pakuvad erinevaid versioone. Hommikuti tuleb keegi autojuht ja korjab igast erinevast hotelist inimesed peale ja siis minnakse „ringile“. Vahepeal vahetatakse autosid ja inimesi autodes, olenevalt, kes, kuhu lähevad aga alati on kõik laabunud ülihästi: keegi kuhugile maha ei jää, kõik saavad asjast osa ja seda päris mõistliku hinnaga. Seega soovitan soojalt võtta kõiksugu ekskursioone pigem kui omal käel hakata ekslema-tuleb endale lihtsam, soodsam ja lühema ajaga näeb rohkem.

Bangkok päev 2

Bangkok 2. päev 02.11.2013

Hommikul me ärkasime kl 9 aga seda seekord paraku Eesti aja järgi, mis aga Tai mõistes oli 14. Seega olime kahjuks enamus päevast maha maganud ja ei tulnud ka midagi välja enam kuningalossi külastusest ega ka Watidest, kuna need suletaks ejuba kl 15.30. Seega pakkisime enda asjad kokku ja võtsime suuna uue hotelli poole. Eilne idee ja väga tihe päevakava nägid ette, et täna kulutame päeva ajaloole, kultuurilool, kuid oma hilise ärkamisega paraku pidime need plaanid korstansse kirjutama. Seega valisime omale uue hotelli natukene lähemale atraktsioonidele ja lasime Tuk-Tukil sõidutada meid Khao San Roadile, mis siis peks olema pesuehtne seljakotirändurite peatumispaik. Enamus hotelle aga siin olid hoopis hullemad kui meie eelmine elamine ja seega surfasime pikalt, kuniks saime päris normaalse elamise otse Khao San Roadi kõrvaltänavas.

 

 

 

Hotell sebitud hakkasime enda päevakava paika panemaks järgnevateks päevadeks ja  kuigi meil oli pommikindel plaan, millest kinni pidada, siis reisibüroos suutsime asja taaskord pahupidi keerata ja otsustasime, et selle asemel, et minna homme 03.11.2013 ajalugu vaatama, siis sõidame hoopis ujuvat turgu vaatama ja Taimaa ja ka Aasia üht suurimat krokodilli farmi. Päevakava kinnitasime taaskord maitsva tänavatoiduga ja, et päev päris raisku ei läheks, otsustasime mööda jõge laevadega natukene sõita ja vaadata Bangkoki vee pealt.

 

Soov oli küll tavainimese piletiga reisida ja nende laevadega millega sõidavadki tavalised taimaalased, siis piletimüüja pani meid lõpuks ikka turisti laevale. Kuna ilm oli juba hämar, siis see vaade jõelt Bangkokile oli võimas: vanad templid, mis kõik valgustatud ja nende kõrval moodsad pilvelõhkujad ja moodsad kontorihooned ja kõik LED valgusesäras. Seda vaadet ei suuda kuidagi teistmoodi edasi anda kui peab ise nägema. Lõpp peatuseks oli Asiamarket aga kuna meil oli variant, kas minna maha ja peale seda tuk-tukiga hotelli sõita või siis sama laevaga tagasi, kuna tegu oli päeva viimase reisiga, siis otsustaime turust loobuda ja nautisime veelkord tuledesäras Bangkoki jõe pealt.

 

Hotellis seadsime end katusebassu ääres sisse ja nautisime jahutavat suplust. Kuna meie hotell asus Khao San Roadi kõrvaltänavas, siis basseinist oli hea vaade all toimuvale. Täiesti uskumatu, milline rahvastemass all liikus. Siin leiab tõestiigast rahvusest ja rassist inimesi. Seega otsustasime ka keha kinnitada ja tutvuda siis selle meeletu tänavaga.

Siin väike videolõik ka tänavamelust: http://www.youtube.com/watch?v=TMloKJ_G2fI

Söögiks võtsime taaskord tavapärase kana-riisi toidu, kuni astus meie kõrvale skorpioni müüja kandikuga ja kandik oli täis grillitud skorpione. Kuna soov oli juba enen reisi, et seekord prooviks skorpioni, siis peale pikemat tingimist müüjaga soetasime eriti suure ja rasvase skorpioni. Ka grillitud kujul on tegu suhteliselt vastiku tegelasega. Nagu selgus hiljem, siis enamus taimaalasi ise ei arva ka skorpionist midagi ja pigem on see ikka rämps, kuivõrd toit ja eelkõige mõeldud turistidele ja meie restorani ettekandja vaatas ka võõristavalt, et miks meie just sellist jama tahame. Natukene uurides seda looma ja peale fotosessiooni otustasime siiski julguse kokku võtta ja selle ära proovida. Mina võtsin tüki sabast, kuna see tundus väikseim osa, Riho ja Martin jagasid keha. No ütlen ausalt, et midagi head selles ei olnud ja no delikatess see kohe kindlasti ei ole. Eks see õli ja grillisuits olid seda natuke meeldivamaks teinud, kuid koorik peal ja ega selles loomas ka seespool eriti liha polnud. Nagu näha oli tänaval veel mitmeid skorpioni müüjaid ja keskööseks oli nende kõikide kandikud juba praktiliselt tühjaks ostetud ja õndsa näoga turistid sõid neid nagu oleks tegu homaariga või muud sorti haruldusega: mõni nosis neid nagu krõpsusid ja mõnel oli ka hirmunud pilk otsa ees-nagu ka meil (vist)

 

Rohkem me enam tai delikatessidele aega ei kulutanud, kuigi olid müügil, siidiussid, rohutirtsud, prussakad ja muud ussikesed. Hind küll suht olematu ja lõhna poolest nagu ikka Tai toit hea, siis isu enam ei tekitanud. Tänav ise aga meeletu alustades plätade ja kulinate müüjatest, ülikonnameistrite ja juhilubadeni välja, vahepeal mõned söögikohad ja baarid. Mis aga taaskord imestama pani oli dokumentide lett. Ehk siin sai teha endale ükskõik millise dokumendi, mida hind ihkas ja olemas oli ka Eesti juhiluba ja see maksis täpselt 1000Bahti-ca 25 EURi. Seega kellel Eestis lubadega probleeme, siis Bangkokis saab sellele lahenduse. Samuti oli pakkumises tudengite kaardid, juhiload, relvaload, piletid jne jne. Koha peal tehakse pilt ja 10 minutiga on load olemas ja sellsite kategooriatega mida ise soovid.

 

Peale väikest jalutuskäiku rääkisime veel ühe taksojuhi ära, et see meile  natukene linna näitaks ja saime ca tunnise taksosõidu 30bahtiga. Kuna alguses kauplesime hinna mingi asukoha järgi, siis alles hiljem sai ka taksojuht aru, et tegelikult sai ta selle sõiduga korraliku miinuse ja olime kindlad, et tagasi oma alguspunkti jõudes muutub see 30 bahti vähemalt kolmesajaks, ent ka juht oli siiski aumees ja nõustus ka lõpus selle 30nega.

Bangkok

Bangkok lõpuks. 01.11.2013

Tervitused lõpuks Aasiast. Oleme jõudnud lõpuks Bangkoki. Esimene blogi siitpoolt maakera tuleb nii hilja seetõttu, et kuigi on igal tänavanurgal interneti ruuterid, siis enamused on lukus ja mis ka on avatud siis nende toimetamiskiirus on nii aeglane, et uudis jõuab juba vanaks minna kui see ükskord postitatud saab.

Lennureis möödus meile kõigile peamiselt unenägudemaailmas ja Airbusi mõnusid väga ei nautinud, sest unevõlg oli meeletu. Bangkok tervitas meid 32 kraadise soojaga ja sõbralike naeratustega. Esmalt muidugi jooksime kogu lennukirahvaga passikontrolli, kus aga selgus, et me siiski peaksime esmalt viisa tegama ja siis saame alles riiki sisse. Üllatav oli aga see, et viisa järjekorras läks meil oluliselt kiiremini kui selles tavajärjekorras, kus inimestel juba oli viisa tehtud. Meil läks kokku ca 5 minutit viisaga, kus kõrval oli „putka“ kus sai ka 1 minutiga viisa tehtud, ent see viisa oli 200Bahti kallim (ca 5 EUR). Niisiis viisa käes ja võtsime sammud rongijaama. Seal leiutasime endale rongipileti ja kimasime Siemensi rongiga kesklinna poole. Hotell oli meil võetud Sukhumviti tänavale, mis oli rongipeatusest ca 1 km kaugusel. Selle vahemaa otsustasime jalutada ja vaadata elu-olu. Riho murdus juba esimese pankoogi müüja juures, kelle putkast hõljusid fantastilised pankoogi aroomid ja no need pankoogid…need olid ülimaitsvad. Nagu ka varasemal korral, siis tänavatoit võib esmapilgul tunduda ehk natukene „ohtlik“ kuid see maitse on imeline, olgu siis tegu pannikaga või grillliha ja supiga-maitse on alati veelgi parem kui seda on lõhn ja seda olematu hinnaga.

Hotell oli meil küll ette juba broneeritud, ent selle leidmisega loomulikult läks meil pikalt, sest kuigi nagu tänavad võiks olla loogilised, siis reaalne elu ei ole nii loogiline siin, mis veel kummalisem, et kohalikud on väga abivalmid, kuid kahjuks ei tea nad tihti sedagi, mis tänaval ise asuvad ja pigem kasulik info tuleb valgelt turistilt. Lõppude lõpuks  leidsime hotelli kõrvaltänavate kõrvaltänavast. No kindlasti oli see hotell kõige spartalikum hotell üleüldse, mida me keegi elus näinud oleme. Seinad betoonist, põrand puidust ja kahekordse nariga, kuid samas puhas ja kliima ja dushiga, kuigi väga hämar, sest valgustust andis vaid nõukogude aegadest pärit keldrites nähtud lambike. Kuna kellaaeg oli juba piisavalt palju, siis sel päeval me enam vaatamisväärsusteni ei jõudnud ja otsustasime keha kinnitada. Läksime siis mööda Sukhumvit Roadi jalutama, et leida mõni tore söögikoht. Valikus on muidugi sadu restorane, söögikohti ja ka tänava toitu. Valik langes Tai toidule, võtsime tagasihoidliku kana riisiga. Kuna väsimus oli jätkuvalt meeletu, siis väikesed jalutuskäigud poodide tänaval ja ära hotelli suure plaaniga hommikul kl 8-9 alustada ja minna linna avastama.

Nii lähedal ja samas nii kaugel

Nii lähedal ja samas nii kaugel

 

Antud pealkirja saab antud hetkel kasutada mitmet pidi ja mitmel põhjusel ja sellest aga edasi.

Oleme jõudnud nüüd otsapidi Dubaisse. Stockholmist Dubaisse möödus lend igati ilusti. Lennukiks sellel reisil oli Boeing 777-300. Kõik sujus laitmatult, lennuk oli mugav, meeletu meelelahutussüsteemiga ICE, millel telekanaleid üle tuhande, filme sadades ja ka uuematest uuemad filmid saadaval, sateliittelefon igal reisijal ja internetivõimalus, mis jäigi sellel lennul tarbimata, kuna tegevust oli piisavalt. Toiduvalik oli piisav ja väga maitsev. Martin proovis lambapraadi ja meie Rihoga jäime kana juurde, lisaks ohtralt veini ja rummi, kes mida aga soovis.

Maandudes üle õhtuse Dubai jäi silma ka maailma kõrgeim hoone Burj Kalifa. Esialgne plaan oligi, minna pilvelõhkujat külastama aga kuna Emirates väitis, et kuna meie äralennuni on aega vaid 4 tundi, siis jääb see aeg meile napiks, et suudaks ära käia ja õigeaegselt ka tagasi jõuda, siis loobusime sellest plaanist lõplikult ja vaatasime seda vaid kaugustes säramas ja läksime Emiratesi kulul sööma Tai kiirsööki.

Lisaks Burj Kalifale on Dubai praegune lennujaam on aga samuti meeletu ehitis. Jõudmaks maandumisvärava juurest söögikohtadeni kulus ca 15 minutit kiiremat kõndi ja just teavitati, et Dubai avamas kohe kohe ka veel suuremat lennujaama, mis kandideerimas maailma suurima lennuvälja tiitlile. Kõht täis ja meel hea, selgus aga infotabloole vaadates, et meie lend on edasi lükatud ca 2 tundi.

Läksime küll kohe õigust nõudma, et saada tasuta hotelli aga meie kurvastuseks, peaks olema kahe lennu vahe 8 tundi, meil aga oli see vahe kõigest natukene üle 6 tunni ja nüüd me siis siin istume ja tiksume.

 

Julgen lausuda ka teiste eest, et tunne on päris zombilik, sest tegelikult pole keegi juba teist päeva järjest maganud ja tunne suht väsinud. Mis aga sellise suure lennujaama juures tõsiselt hämmastav, et magamisvõimalused peaaegu puuduvad. Pinke kus istuda on palju aga, et suudaks seal minutitki magada….vaevalt, lihtsalt nii ebamugavad on tehtud. Kuna kõik muu tundub siin lennujaamas väga täpselt läbi mõeldud ja kõik on ultramoodne, siis arvame, et see pinkide teema on ka väga teadlikult just nii lahendatud, kuid miks just nii....

Ootame vaid lootusega, et Airbusis saame magada natukenegi.

Seega oleme Burj Kalifal nii lähedal ja samas nii kaugel ja täpselt sama seis on ka Taimaaga. Oleme jõudnud täpselt poole peale ja samas ka nii kaugel...

Aga reisimehe vaim ei murdu. Loodetavasti järgmine postitus juba Taimaalt.

Hüvasti Eestimaa…Taaskohtumiseni 3 nädala pärast.

Hüvasti Eestimaa…Taaskohtumiseni  3 nädala pärast.

Niisiis, käes on 31 novembri  varahommik ja kell on 6 läbi varahommikul. Istume Tallinna lennujaamas ja ootame lendu. Tartust alustasime juba kl.3 sõitu lennujaama poole, et olla õigel ajal kohal ja välistada viperusi autoga, ilmastikuoludega jne. Siinkohal kindasti kiidusõnad Prantsuse ja Saksa autotööstuse lipulaevadele, mis siiski käivitusid ja turvaliselt meid õigeaegselt lennujaama tõid. Kuna reisiärevus kõikidel reisumeestel sees, siis pole keegi meist juba ca 20h maganud ja vaikselt toimetame omi toimetusi, kes meist mängib ängri böödi, kes surfab auto24 leheküljel ja üks ogar kirjutab blogisse peatükki. Loodame siiski leida natuke und mugavas Airbusis ja loodan, et kaaskond ei pahanda kui natuke ka norskan

 

Talinnast viib meid AirBaltic Riiga ja sealt edasi Stockholmi ja Stockholmist juba Emiratesiga Dubaisse ja Dubaist Bangkoki. Bangkokis me peaksime maanduma 1 novembril kl 12.05 Tai aja järgi, mis on siis 07.05 Eesti aja järgi. Seega, suure tõenäosusega me endast ennem märku ei anna kui oleme ennast Bangkokis hotellis sisse seadnud. Kusjuures meie Tai hotellis puudub toas internet-seega võib esimene postitus aega võtta rohkem kui 24 tundi. Loomulikult üritame teha väikese postituse lennukis, kus on lubatud, et lennukis on Wifi ja toimiv internet ja mobiilivõrk 12km kõrgusel. Magic-magicJ

Blogist

Vaadates nüüd tagasi meie blogi esmastele postitustele, siis kahe kuu jookusl on meie blogi külastatud kokku üle 400 korra. Esialgsed postitused olid pigem prooviks ja väikseks tutvustuseks. Nüüdsest aga plaanis võimaluste piires igapäevaselt kirja panna kõik huvitav ja ka mitte huvitav, mis meiega juhtumas ja mida me näeme.

Mis aga vägagi huvitav, et meie tagsihoidliku blogi, mis eelkõige on mõeldud tutavatele ja reisisellidele, kes on ka minemas analoogilisele tourile, on siiski vaadatud päris mitmetest riikidest peale Eesti , Alljärgnevalt vaatajaskond riigiti:

Eesti: 234

USA: 97
Holland:12
Saksmaa: 11
Dominikaan: 6
Itaalia:6
Venemaa:5
Soome:4
Serbia:3
Norra:2
Taani:1

Seega tunneme suurt huvi nende vastu, kes ka meie vastu huvi tunnevad aga keda küll huvitab USA-s või Serbias  meie reisiplaan? Kas Mr.Obama peab silma peal, mida kolm reisiselli plaanivad või on tõesti paljud ameeriklased eesti keele ära õppinud ja huvituvad ka reaalslelt meie tegemistest? Seega kui on mõni eesti keelt oskav ameerika mandri kodanik, siis ootame kindlasti temast märku ja julgelt ootame ka tagasisidet Serbiast, Venemaalt.Mis aga suht vähetähtis kuid hämmastav, et Mikimaa üheksakümneseitsmest külastusest on vaid 4 tehtud Apple tootega, mis esmapilgul tundub uskumatu.

 

 

 

 

 

Indohiina rumalad ja naljakad reeglid/faktid

Indohiina totrad ja naljakad reeglid

Tai:

Keelatud on kodust lahkuda aluspüksteta. Kas seda keegi kontrollib ja ka trahvi teeb, selles pole kinnitust leidnud:)

Keelatud on tänavatel ja ka sõidukites olla palja ülakehaga.

Keelatud on nätsu ja prügi tänavale viskamine ja sülitamine-trahv 2000THB-ca 50EUR.

Keelatud on astuda maas lebava Tai raha peale, kuna Tai rahal on esindatud kuninga portree siis on ka Tai rahale astumine kõige otsesem kuninga solvamine.

Keelatud on ujuda risti üle jõe, ilma et oleks münt taskus. Milleks kõigeks see hea on, raske öelda aga no las need tailased siis ujuvad münte täis taskutega risti üle jõe, eks meie üritame diagonaalis või pikki ujuda.

Alkoholi müük poodides on keelatud 14-17

Bangkoki pikk ja ametlik nimi on: Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Yuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya Witsanukam Prasit.
Lugege kolm korda see nimi üle ja palun korrake seda siis peast:)

 

 

 

 

 

 

 

 

Kambodza:

Mootorsõidukil ei tohi päeval tuled põleda-see on karistatav! Samas öösel aga ilma tuledeta sõita on lubatud ja ei ole karistatav.

Keelatud on hüpata maamiinile. Ilmselgelt ei soovi ehk väga keegi maamiinile astuda ja kui ka astub või hüppab, siis ma arvan, et seda inimest enam see seadus ei häiri peale maamiini plahvatust.

Uusaasta pidustuste ajal on keelatud kasutada veepüstoleid. Ilmselt tavalised püstolid ja kuulipildujad on igati legaalsed:) 

Igasugune negatiivne kriitika Punaste Khmeeride vastu karistatakse pea raiumisega.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vietnam:

Valitsuse kohta negatiivsed märkused on keelatud, mis viib otse vangikongi

Piraatlus on keelatud, samuti paljud välismaised interneti leheküljed on blokeeritud.

Blogi pidamine on taunitav, eriti valitsuse, sõjaväe, poliitika kohta.

Rahvusvaheline juhiluba on Vietnamis kehtetu ja sõitmine keelatud. Kohaliku loa saab vaid Vietnami kodanik. Ilmselgelt saartel saab rollerit rentida ja ka surfiparadiisides, ent tuleb kohe valmis olla ka kukrut kergendama.

Kõikides Indohiina rikides on narkootikumid rangelt keelatud ja karistuseks pole tegu tavalise Hiltoniga vaid maailma ühe top kümnesse kuuluva vanglaga.

Angkor Wat/Beng Malea

ANGKOR / BENG MALEA

 

Angkor on piirkond Kambodzas, kus asus vanasti Khmeri impeeriumi algne pealinn. Angkori periood algas aastal 802AD. Angkor tähendabki khmeri keeles linna.

Ankori linn võttis enda alla enam kui 100 ruutkilomeetrit ning oli täis templeid, pühamuid, elumaju, teetamme, veereservuaare, niisutuskanaleid ja terrasse. Angkoiris, mis võis oma paljude väljakute ja sirgete tänavatega mõnedele hinnagutel olla aastal 1000 pKr. maailma suurim linn, võis elda kuni pool miljonit inimest. Kõikjal on kujud reljeefid ja nikerdused, mis kujutavad stseene hindu mütoloogiast. Inimesed, kes Angkoris elasid, olid Khmerid ja nende usk oli tugevasti segunenud hindudega Angkoris olid kümned kivist ehitatud hinduistlikud nja budistlikud templid, millest suurim oli Angkor Wat.

Angkori ülemvõimu algus

Vaatamata asjaolule, et aastaks 1000 eKr. oli Kagu - Aasia tihedalt asustatud ja kõrgel arengutasemel, tekkisid linnad alles 7 . sajandil AD. Sel ajal algas mingil põhjusel, millele astroloogid ei oska seletust leida, selles maailmanurgas tsivilisatsiooni õitseng. Paljudesse kohtadesse rajati monumentaalsed kunsti- ja arhidektruuiansamblid, mille seas suurim mõju oli Angkoril.

Khmeri dokumendid kirjutati loomanahkadele ja palmilehtedele ega ole ajahambale vastu pidanud. Selle asemel saab informatsiooni Angkori kohta enam kui tuhandest sanskriti - ja khmerikeelsest raidkirjast, aga ka Hiina, islami ja India ajalooürikutest. Nende põhjal oli Kambodzža ajaloo Angkori perioodi alusepanija Džajavarman II, kes vabastas oma rahva 9. sajandi algul Jaava ülemvõimu alt. Džajavarman kummardas hindu jumalat JŠivat ja rajas jumalakuninga kultuse, mis tähendas, et teda oli õnnistatud JŠiva loova energiaga. Kõik kuningad pärast seda lasid ehitada templi, kuhu paigutati lingva, kuningavõimu falloslik sümbol. Templid olid ka hindu jumalate kodu ja universumi keskpunkt, Meru mäe sümboolsed esindajad

 

 

Angkor Wat

 

Angkor Wat (Wat khmeri keeles-tempel) oli algselt hinduistlik tempel, hiljem budistlik tempel, muistses Angkori linnas, Kambodzas, mis ehitati Khmeri impeeriumis kuningas Suryavarman II ajal 12.sajandil.

Angkor Wat on maailma suurim pühakoda. Tänapäevani pole selge, milliseid tehnoloogiaid muistsedmeistrid selle ehitamisel kasutatasid. Alles aerofotod näitasid tänapäeva uurijatele, kuivõrd ideaalsed propotsioonid on tegelikult Angkori templitekomleksil.Alates 13 sajandi lõpust hakkas Angkor Wat tasapisi liikuma hindu mõju alt theravaada mõju alla. Tänapäeval ongi Angkor Wat tuntud kui budistlik templikompleks.

Kambodža pealinn Angkor jäi siiamlaste sõjasalkade pidevate rünnakute objektiks. 1431. aastal vallutasid ja rüüstasid nood Angkori. Ainult vietnamlaste ja siiamlaste sõjaline konkurents võimaldas khmeeride kuningriigil nendes kurnavates sõdades naabritega säilitada oma sõltumatust.

Khmeerid olid sunnitud Angkori maha jätma ja rajasid 1443. aastal kuningriigi uue pealinna Phnom Penhi neile alles jäänud riigi keskossa. Phnom Penh oli riigi vähenenud võimalusi arvestades Angkorist märksa väiksem.

Tühjaks jäänud ja paljaks röövitud Angkor uppus peagi džunglisse. Hilisemad khmeeride põlvkonnad unustasid pikapeale keset metsikut troopikat laguneva Angkori. Jäid vaid legendid džunglis asuvast imelisest linnast. Esimesed Kambodža rannikule jõudnud eurooplased  -portugallased ja hispaanlased – võtsid neid legende muinasjutuna.
19 sajandi keskpaigas jõudis Angkori prantslasest vaimulik Mouhot. Mouhot sai nähtust šoki: prantsuse misjonäril oli maha jäetud templimaastikut nähes tunne, nagu oleks ta sattunud mingile teisele planeedile, kus tsivilisatsioon on hukkunud kosmilise kataklüsmi tagajärjel. 20.sajandi esimesel poolel tegid Prantsuse uurijad, kelle hulgas oli ka Vene päritolu kunstiteadlane Golubev, templikompleksi puhastamisel, kinnitamisel ja konserveerimisel ära kolossaalse töö. Teine maailmasõda katkestas need tööd kümneks aastaks. Tööd taastusid uuesti 1950ndatel aastatel.

Ameeriklaste agressioon Indohiinas, punaste khmeeride valitsemine Kambodžas, rohked riigipöörded, revolutsioonid ja muud sedasorti takistused pidurdasid restaureerimistöid Angkoris kaheks aastakümneks.

Sellel perioodil avastasid Angkori templid kunstiröövlid. Aardekütid raiusid templite seintest lahti skulptuure ja reljeefe, mis seejärel veeti salakaubana Taisse ja sealt edasi Euroopasse. Templid, mille rikkusi džunglid olid kaitsnud pikki sajandeid, laastati mõne aastakümnega. Ulatuslikud templite taastamistööd algasid alles 1990ndatel aastatel.

Tänapäeval on Angkor Wat Kambodža tähtsaim turismiobjekt.

Kauneim hoone kogu khmeride metropolis on Angkor Vat, See on Surjavarnam II matusetempel, kes laskis ise hoone 12 sajandi algul ehitada. Tempel on pühendatud Višnule, mitte Šivale ja erinevalt kõigist teistest piirkonna templitest on selle peasissepääs suunatus läände, surunute maale. Angkor Vais, mis võib olla suurim eales ehitatud religioosne hoone, on koridoride labürint, mida ääristavad peenlt välja riutud kujud ja nikerdused. Angkor Vat võtab enda alla ligi 2,6 ruutkilomeetrit ning seda ehib hulk torne - neist pikem üle 61 meetri kõrge - mis meenutavad välisemuselt lootose õienuppe.

Kosmilise hindu pühamu põhiplaan koosneb viiest nelinurgast ja kontsentrilisest kompleksist. Selleks, et jõuda templi südamesse kõrgeima torni all, tuli usklikel kõndida mööda 305 meetri pikkust teetammi, mille nikerdused sümboliseerisid hindude püha ajalugu. Angkor Vat ehitati nii, et seda sai kasutada ka observatooriumina. Näiteks 5,6 kilomeetri kaugusel asus Prasat Kuk Bangro tempel on talvise pööripäeva päikesetõusul Angkor Vatiga ühel joonel. 

 

 

Angkor Thom

 

Angkor Thom (khmeri keeles suur) asub Siem Reapi jõe läänekaldal ca veerand miili jõest. Angkor Thomi lõunavärav asub Siem Reapist 7,2km kaugusel ja ANgkor Wati sissepääsust 1,7km põhja suunda. Seda ümbritsevad igast küljest 8 meetri kõrgused müürid, mis on igas küljest 3 km pikad, moodustades kokku 9 km². Angkor Thom oli arvatavasti maailma kauneimaid templikomblekse. Selle keskel asus budistlik Bayoinbi tempel, mille nelja ilmakaarde suunatud neli torni (23m kõrged)kujutavad nelja naeratavat nägu. Tornid kujutasid khmeeride viimast suurt kuningat Jayavarman VII-ndat ning kogu rahvas pidi igal aastal tornide eest läbi sammuma. 

 

 

 

Ta Prohm Kei

 

 

Ta Prohm asub 1km idas Angkor Thomist ja algupäraselt kutsuti seda Rajavihara ja see asutati Khmeride Kuninga Jayavarman VII poolt kui klooster ja ülikool. Ta Prohm on üks vähesteid templeid mis on jäetud samasse seisu nagu leitud ja ka vähim rüüstatud. tegu on väga fotogeenilise templiga, kuna puud kasvavad templitest läbi, ja dzungel on kohe kõrval. UNESCO lisas selle ona nimistusse aastal 1992. Tänaseks on see Angkori templitest enim külastatud külastajate poolt.

Antud templis on filmitud ka Tomb Rider.

 

 

 

Bakheng

Phnom Bakheng on Hindutempel, pühendadtud Shivale. See on ehitatud 9nda sajandi lõpul kuningas Yasovarmanni valitsusajal. Asub see mäe tipus ja on tänaseks väga populaarne päikeseloojangute vaatlusels suunaga Angkor Wati poole, mis asub 1,5km kagus. Kuna see on ehitatud ca 2 sajandit enne Angkor Wati, siis oli see algupäraselt peamine tempel selles piirkonnas ja tõenäoliselt oli pealinna keskpunktiks.Algupäraselt oli ümber templi 108 torni, kuid enamus on tänaseks kokku kukkunud

 

Neak Pean

 

Neak Pean on ümmargune kunstsaar koos Budda templiga, keset tehisjärve.Neak Peani peeti müütiliseks järveks, mis ravis kõiki haigusi. Neli ühendatud basseini esindavad: vett, maad, tuld ja tuult

 

 

 

Preah Khan

Preah Khan on ehitatud 12ndal sajandil ja asub kirdes Angkor Thomist. Tegu oli pesapaigaga 100000 ametnikule ja teenijale. Nagu ka Ta Prom on see tempel jäetud taastamata kujul seisma.

 

 

Baphuon

Baphuon asub Angkor Thomis. Ehitatud 11ndal sajandil. Tegu kolme tasapinnalise templimäena ja pühendadtud Hindu jumal Shivale. Kuna tempel ehitati liivapõhjale, siis on see tempel algusaegadest olnud ebastabiilne ja osad sambad ja osad on hävinenud juba algusaegadel.

 

Beng Malea 

 

 

Beng Mealea, khmeeride keeles Lotose tiik, on templikompleks, mis asub Angkorist ca 40km kaugusel idas, Siem Reapis, Kambodzas. Algupäraselt oli tegu Hindu templiga, mis ehitatud 12.ndal sajandi alguspoolel  ja seda on taasavastatud mitmetel kordadel:  1919, 1926, 1944, 1990. Samuti on see raamatutes üles märgitud korduvalt. 1992 kuulutati see UNESCO pärandiks. 2007 lõpetati seal ümbruskonnas maamiinide otsimine ja peale seda on vaikselt tempel tuhast tõusmas. Tõsisemalt hakati sellega tegelema aga alles sellel aastal, mil Astraalia arheoloogid alustasid välja kaevamistega ja tänasel päeval külastatav küll soovijatele, ent siiski hetkel veel rahulik paik ja turiste satub siia veel vähe. Ehitusmaterjaliks on peamiselt liivakivi ja oma suuruselt väiksem kui Angkor Wat. Kahjuks hetkel ka konkreetne ajalugu puudub antud kompleksil, kuid arvatakse, et tegu oli linna keskusega omal ajal ja ehk suudavad arheoloogid väljakaevamistega infot täiendada.